Elu läheb kiiresti edasi ja mõni asi jääb kahe silma vahele. Vahel on see teadlik, soov vältida probleeme. Unustuse hõlmas on palju ruumi, oleme seda konstateerinud süsteemide vahetusel.
Hiljuti kritiseeris Venemaa välisminister Sergei Lavrov Genfis ÜRO inimõiguste nõukogu 16. istungjärgul Eesti ja Läti kodakondsuspoliitikat. Ta sõnas: „Praegu nõuab suuremat tähelepanu rahvusvähemustele inimõiguste tagamine, eriti selliste häbiväärsete näidete kontekstis, nagu krooniline kodakondsuseta isikute probleem Lätis ja Eestis“. Venemaa oskab ÜRO areenil räusata. NSVL riigijuht virutas aastakümneid tagasi isegi oma kingaga vastu lauda.

Välisminister Urmas Paeti sõnul põhineb see valedel algandmetel ja ebaobjektiivsel suhtumisel. Ta lisas: „Alates 1991. aastast on Eesti valitsuse eduka töö tulemusena vähenenud määratlemata kodakondsusega isikute arv viis korda“ (Postimees 28.02.2011).
Pärast N. Liidu lagunemist kuulutas Vene Föderatsioon end selle õigusjärglaseks ja N. Liidu kodanikud välismaal said automaatselt Venemaa kodakondsuse. Ainult mitte Balti riikides, kus neist said kodakondsuseta hallipassimehed. Siin on tähelepanu väärivaks vaheks, et välisriikide kodanikke saab välja saata, hallipassimehi mitte. Nii sai neist vene ”vähemus”. Et mittekodanikud pole suvatsenud endale võtta Venemaa kodakondsust, on Venemaa enda soov jätta naaberriikidesse mõjutusvõimalus alles, mis üha kasvab. Pealegi pole täpseid andmeid selle kohta, kui palju on Eestis Venemaa kodanikke. Nii mõnelgi võib olla kaks passi.
Minu asukohamaa Taani oli ainult viis aastat Saksamaa poolt okupeeritud. Pärast okupatsiooni lõppu 1945. aastal saadeti maalt välja kõik Saksa kodanikud ja konfiskeeriti nende vara. See tabas isegi Hitleri-vastaseid sakslasi. Seda ei saa siiski täielikult võrrelda, sest Saksamaa kaotas sõja ja sellega oma õigused – sel puhul tohib maaslamajat lüüa. N. Liit tuli aga sõjast võitjana välja ja võitja staatuse säilitasid N. Liidu kodanikud Eestis ka pärast taasvabanemist.
See oli ka lihtsam, kuna Eestis on poliitilised jõud, kes toetasid vabanedes 0-kodakondsuse printsiipi, mille kohaselt N. Liidu ajal Eestisse suunatud kolonistid pidid automaatselt saama Eesti kodakondsuse, soovisid nende tunnustamist võrdväärseteks Eesti põliselanikega. Seda õnnestus küll vältida, aga selle toetajad pole kuhugi kadunud, mängivad jätkuvalt tähtsat osa Eesti poliitikas.
1994. aasta juulilepped andsid sellele hoiakule toetust, jättes Eestisse koos peredega umbes 10 000 N. Liidu sõjaväepensio-näri. Siin võiks koguni rääkida järjekordsest hääletust alistumisest, mille taga paistab silma ka USA surve. Tagantjärele tarkusena tundub, et juulilepped olid tollal parim kompromiss, mis antud hetkel oli võimalik saavutada. Algul põhjustas see tugevat kriitikat, eriti kuna osa neist ”pensionäridest” esindas suhteliselt noori indiviide, keda Venemaa võis oma huvides ära kasutada. Pealegi mõjus see okupatsiooni legaliseerimisena. Kuigi USA püüdis ajendada neid kolima Venemaale, eelistasid paljud loobuda neile hangitud elamisvõimalustest seal ja jääda Eestisse, samal ajal kritiseerides oma vabatahtlikult valitud asukohamaad diskri-mineerimises. Tänu ajafaktorile, mis on olnud armuline, on see probleem teisejärguliseks taandumas. Kui nad viimati asjatult taotlesid ka Eesti pensioni, anti nende arvuks ca. 2000. Palju oleneb sellest, kuidas nad on üles kasvatanud oma järglased. Noorte ja vanade side muutub nüüdisajal aga aina hapramaks.
Kahjuks käsitleb vene rahva enamus Eestit siiani ajutiselt kaotatud alana. Eesti allutamine oma mõjusfääri oleks ka praegu Venemaal sisepoliitliselt äärmiselt populaarne üritus, millele on raske vastaseid leida isegi selle riigi vähese toetusega liberaalse opositsiooni seas. Eestlased elavad sellises ebaturvalises kohas sõnavõttude silmakirjalikkusega. Mõningad liitlased heidavad neile ette lausa paranoilisust. Vene välispoliitika põhineb teatavasti ainult huvidel ja nullsumma mängul (üks pool võidab samapalju kui teine kaotab). Mingid väärtused on selles mängus tühi jutt.
Lugesin siin hiljuti huvitavat uudist, millele pole Eestis erilist tähelepanu osutatud. Kuus Euroopa Liidu riiki: Ungari, Tšehhi, Bulgaaria, Läti, Leedu ja Rumeenia on teinud ettepaneku kuulutada Stalini kuritegude eitamine nagu holokausti puhul kuritegelikuks. Eesti pole kaasas, samuti mitte Poola. See oleks väärinud natuke arutlust.
Lõpuks vahelduseks üks veebist leitud ilmekas anekdoot sovetiaja asjaajamisest:
Nõukogude emisel oli kaks nõukogude põrsast, plaani täitmiseks pandi kirja neli nõukogude põrsast, parteikomitee pani kirja kuus nõukogude põrsast, Moskvasse teatati, et plaanid tugevalt ületatud ja Eesti nõukogude emmil kaheksa nõukogude põrsast, Moskva teatas, et kaks võtame ära ja ülejäänud jäävad plaani täitmise eest Eesti rahvale.

Vello Helk