Masendav on kõik see, mis praegu Süürias suuresti tänu Moskva mahhinatsioonidele  toimub. Sajad tuhanded inimesed on jäänud tapatalgute hammasrataste vahel Idlibi ümbruses. Kurnatud pagulaste massid kannatavad talvistes tingimustes Türgi põgenikelaagrites.

Kõik see meenutab ida-eurooplaste vintsutusi aastail 1944-1945. Vene imperialism on küll  arvestatava osa oma kommunistlikust ideoloogiast maha raputanud, kuid tung geopoliitiliselt laiutada pole kusagile kadunud. Olgu tegemist aastaga 1956, 1968 või 2020 – see käitumisviis pole oluliselt muutunud. Mis aga Läände puutub: kui Lääs nägi minevikus kommunismis suurt ohtu, siis Vene “uude” imperialismi suhtutakse tänapäeval kuidagi ükskõiksemalt. Sakslastel on selleks kõnekäänd olemas ja nimelt: “see, millest ma midagi ei tea, mind ka üles ei küta”.

Mida siis vaeste sõjapõgenikega teha, kelle tagakiusaja lisaks Bashar al-Assadile on Venemaa? Nende saatus meenutab eestlaste oma, keda sunniti kodumaalt lahkuma aastal 1944. Eriti veel, kuna ajakiri Foreign Affairs avaldas hiljuti artikli “Asüüliandmise (ajastu) lõpust”. Eesti igatahes on juba praegu nii ülekoormatud okupatsiooniaegsetest venelastest ja uuema aja migrantidest, et meie suutlikkus võtta uusi muulasi vastu sai juba tüki aja eest ületatud. Kui seda teistmoodi väljendada, siis jõukam osa maailmast ei pruugi olla võimeline võtma enesesse kõiki neid 3. maailma inimesi, kes tahaksid pääseda kas vabadusse või eemale viletsusest.

Lugesin kusagilt, et lapsed mingis riigis pidid järele jooksma inimestele Aasiast ja kooris hüüdma “hiina haigus, hiina haigus”. Tõepoolest: kui inimesed Aasias muudaksid oma tänavaturgudel esinevaid elusate loomade hoidmise tavasid, jääksid mitmed uudsed nakkushaigused ilmselt meie sekka ilmumata. Pole ju kuigi heasoovlik jätkata väheste maailmas järele jäänud tiigrite tapmist, kuna traditsiooniline aasia meditsiin (umbluu) väidab, et tiigriluudega saab ravida tüüfust, malaariat, põletus- ja maohaavasid, jne. Ma ei taha inetult lahmida, vaid juhtida tähelepanu põhjus-tagajärg seostele haiguste leviku ja inimeste kommete ning käitumise vahel.

Viirus Covid-19 jõudis meie juurde Eestisse pärast vabariigi aastapäeva. Praeguseks on see hingamisteede haigus saabunud ka Leetu ning Lätti. Seega pole Balti regioon jäänud puutumatuks haiguspuhangust, mis valdava osa maailmast praeguseks närvi ajanud on.

Kuidas kõik see kulgeb ja pikaajalises plaanis lõpuks välja kukub, seda ei oska ega julge praegu ennustada ükski mõistlik inimene. Paanikasse sattumine ei vii kusagile, küll aga tasub võtta elementaarseid abinõusid tarvitusele nii üksikisiku, perekonna kui ka ühiskonna tasandeil. Paistab, et Eesti valitsus on tänapäeval tublisti suutlikum sellise potentsiaalse meditsiinikriisiga toime tulema kui näiteks aastatel 2002-2003, mil SARS maailma rahvaid terroriseeris. Kuid kahjuks on mitu ajastundjat, nende hulgas sisejulgeoleku spetsialist Hannes Kont, juhtinud tähelepanu vajakajäämistele Eesti valmiduses selle probleemipuntraga tegeleda. Seda muljet kinnitasid ka telefonikõned, mida Delfi uudisteportaali töötajad tegid meie ametiasutuste kontaktisikutele.

Ajakirjanik Priit Hõbemägi ütles Kuku raadios, et sotsiaalminister Tanel Kiigile tundub Covid-19 üllatusena tulnud olevat. Ometi oleks just tema ametkond pidanud “selleks asjaks” ammu-ammu juba valmis olema. Loodame siis, et see karikas läheb nii meie lehe lugejatest kui ka eestlasist ja inimkonnast üldisemalt mööda võimalikult vähe kahju tehes.

Paratamatult panevad mõeldavad pandeemiad mõtlema sellele, kuidas toimivad parasiidid ja milliseks on loodud inimese füsioloogia koos igasuguste kavalate kaitsemehhanismidega. Ei mäleta enam, kas see oli kooliõpetaja või mu oma armas ema, kes seletas lapsele, et meie veresoontes tegutsevad valged ja punased verelibled nagu tillukesed sõdurid, kellede ülesanne on ennastohverdavalt võidelda ja ka surra siis, kui haigused ja nö kahjurid meile kallale kipuvad.

Aga! (ehk teemat muutes): kellel tundub Venemaa halva käitumise suhtes mingisugune nö immuunpuudulikkuse sündroom esinevat, on meie oma kallis president Kersti Kaljulaid, kes pidas vabariigi aastapäeval palju poleemikat esile kutsunud kõne, mida saaks hüperpolitiseerituks ning pooleldi ka tüli norivaks pidada (kõne ilmus eelmises VESs - toim).

Tunnistades, et Kaljulaidiga võib üksikutes küsimustes ka samal arvamusel olla, lõhnas kõne ise siiski kliimaaktivisti Greta Thunbergi ja isegi Bernie Sandersi mentaliteedi järele. Tahaksin peaaegu väita, et meie presidendil oli 24. veebruaril juunikommunisti mekk man, kuid piirdun lihtsalt sellega, et ta meenutab kangesti mingisugust nõukogude indoktrinatsiooni saanud sotsiaaldemokraati. Isegi Bernie Sanders erineb Kaljulaidist, kui Sanders vannub: “ma ei lase end Moskva poolt kuidagi nurka suruda”.

Tsitaat meie presidendi vabariigi aastapäeva kõnest: “…peaminister Andres Tarand julges öelda  – Eestil, nii nagu paljudel teistel Euroopa riikidel peale II maailmasõda, tuleb minna edasi piirides, mis erinevad II maailmasõja eelsetest. See ei tähendanud Tartu rahulepingust lahti ütlemist. Ei.”

Probleem on aga selles, et need küsimused – piiri asukoht, Eesti ootused Venemaa suhtes ja Tartu rahu on omavahel nö lootuselt läbipõimunud. Meie president on tegelikult osutumas Tartu rahu mittekehtivuse propageerijaks. Ta pole suuteline seisma kindlalkivisel pinnal ja deklareerima Vladimir Putinile, et Kreml rikkus aastal 1940 räigelt 20 aastat varem sõlmitud Tartu rahulepingut, rääkimata rahvusvahelisest õigusest.

Ajaloolane Lauri Vahtre – kes sobiks Kaljulaidist ilmselt paremini presidendi kohale – kirjutas arvamusloo “Tartu Rahu hävimatu paragrahv”, mille ERR 14. veebruaril avaldas. Vahtre väljendab selles mõtet: “1940. aasta kohta levitatavate väidete valelikkust on demokraatlikule maailmale märksa kergem selgitada (õieti meelde tuletada), sest selle kohta on olemas läänemaailma enda otsused ja massiliselt tõendusmaterjali.” Kahjuks selline töö USAd äsja külastanud Kaljulaidile ei istu.

Vahtre rõhutas – peaaegu nagu etteaimavalt, et “ükski president, peaminister ega valitsus ei saa eesti rahva suveräänõigusi loovutada”. Mitte Tartu rahulepingu, ega ka meie küljest annekteeritud alade suhtes. Neid õigusi saab loovutada vaid rahvas ise (näiteks referendumi kaudu) või rahvast esindav parlament. Kuid miks seda üldse soovida? Jääme ootele, et siis näha… kes astub järgmise sammu selles Tartu rahulepingu draamas?

 

Jüri Estam