"Estonia" kontserdimaja ees on 7. märtsil Eesti Kongressi saadikuid tervitamas Aare Pällin (paremal), kes 30 aastat tagasi üliõpilasena pühendas end Eesti Kongressi ideede levitamisele. Meest vasakul on miitingutel kõnelemise eel tutvustatud kui “hääl rahva hulgast”. Mõlemad neist on 1987.-1989. aastate sündmustes osalejad.   Foto: Mari-Ann Kelam (Rikken)

Estonia teater on Eesti kultuuri, ühiskonna ajaloo ja mõtlemise tegus märk. Siia tullakse kokku, kui eesti rahval tuleb otsustada. Rääkimata sellest, et igapäevaselt on Estonia lihtsalt kultuuriilu ja –mõtte kants. Nii kannab Estonia teater endas Eesti kultuuripühamu hinge.

 

30 aastat tagasi 11. märtsil 1990 oli täiesti eriline päev, kui siia tulid kokku Eesti Kodanike Komitee valitud saadikud kodueestist ja väliseestist üheskoos Eesti Vabariiki taastama.

Estonia teater võttis need julged ja otsustuskindlad inimesed kõik vastu, õhus oli lootusärevus, kas täna taastame Eesti Vabariigi, mis jõu ja kavalusega Eesti Vabariigina 1940 lõpetati? Oli eriline tegutsemise õhkkond, et täna taastame oma riigi...

Millegipärast on ajaloo täpne pilt kirjutamata. Eesti Kongressi istungil toimunu analüüs vajab ajaloolasi, kes tolle hetke, veel faktide ja mäluna elava, seisud ja perspektiivid ühele mõtteväljale laotaksid, eestlaste rahvuslikku mälu värskendaksid. Mäletamisega on kiire, sest mälu hakkab kustuma, palju väga aktiivseid võitlejaid ei ole enam elavate rivis või on nad väga vanad. Kindlasti peab mälutööd tegema Eesti Rahvusringhääling, kel oma Eesti Põhiseaduse täitmine tööülesanne.

Paradoksaalsel kombel on aga Eesti ühiskond anno 2020 vajunud musta mäluauku. Selline jahmatav avastus selgines Eesti Kongressi 30. aastapäeva tähistamise nädala lõpul – ei midagi uut. Isegi vastupidi – mälu on nihkunud paigast, ajaloolise täpsuse eest ei kanna ajakirjanikud vähematki hoolt. Ajaloolist täpsust, fakte ja ajaloomälu ei peeta oluliseks?

Näitena reedel, 7. märtsil ETV kavas olnud nn ajaloosaade “Eesti Kongress 30”, milles paradoksaalsel kujul mängis ajakirjanik Taavi Eilat hoopis teadmatut avastusreporterit, minnes Tunne Kelamilt küsima: “Olin aastal 1990 1-aastane. Mis siis aastal 1990 Eesti Kongressil toimus?”

Selline explorerstiilis žanr polnudki mänguline ning selgus, et ajakirjanik  tõepoolest ei teagi fakte ega tea ajalugu, pole teema üksikasju selgeks teinud – ajakirjaniku eeltöö oli selgelt nõrk. Saate jooksul ei avatud ega arutatud Eesti Kongressi sündmuste jada ja loogikat, selmet esitati juhuslikke  mälupilte Eesti Kongressist.

Aastal 2020 levitab ajakirjandus 1990. kohta müüdilist valet, nagu oleks Eesti Kongress olnud mingi vaid “üks samm” iseseisva Eesti riigi taastamise teel, nagu oleks Vabariigi taastamise soov olnud “radikaalsus”. Ajakirjanik Toomas Sildamilt kostabki, et  “Tartu radikaalid tahtsid Eesti Vabariiki taastada”.

Tõsi on, et 1990. aasta 11. märtsil oli vastupidi – Eesti Kongress kutsutigi kokku, et seadusjärgsed Eesti Vabariigi kodanikud taastavad Eesti Vabariigi.  Seda eesmärki, otsustavat sammu takistas Rahvarinne.

Oleme jõudnud tõejärgsesse aega, post-truth society on Eestis kohal. Kui on nõrgendatud mälu, käib Eesti ajaloo mälu ümbertegemine täie hooga.

 
Mälu teevad ümber ajakirjanikud, kes ei vaevu 30-aastaseid dokumente uurima, kes ei valmista saateid professionaalselt ette, kes loodavad intervjueeritavatele, kes omakorda on valikulise mäluga. Ajakirjanikul aga puuduvad nii teadmised kui kriitiline meel.

Mälu teeb ümber ajakirjandus sellega, et ei vahenda professionaalsete ajaloolaste teadmisi, vaid edastab oma ajakirjanike popkultuurilisi ja pop-poliitilisi informeerimata seisukohti.

Sellel olukorral on muidugi hullud tagajärjed, kui olukorrast kiirelt ei õpita ja suunda ajakirjanduses professionaalseks ei pöörata.

Faktimälult kaugenemise olukorral on muidugi põhjused, milleks on ajaloomälu vähene esilolek Eesti ajakirjanduses, ajaloolaste vähene esilolek Eesti kultuuris ja arutluses, aga ka see uskumatu fakt, et ajakirjandusõpetuses PUUDUVAD eesti ajaloo kursused,  kirjanduse kursused, kultuuriajaloo kursused jm ajakirjaniku kui sõna töövahendina valdaja elukutse elementaarsed professionaalsed tööoskused. Eesti vabariigis pole senini taastatud ka ajakirjanduse kultuurkapitali, ehkki ajakirjanikel on selleks õigus ja karjuv vajadus.

Eesti ei saa endale lubada tõejärgset ajakirjandust faktiajakirjanduse asemel!

Eesti riik taastati tänu suurepärasele ajaloolisele mälule, mis oli tähtis kõigile kodanikele, mida hoiti ja õpetati kodudes.

Meie ühiskonnal on vaja kirjutada ajalooraamatud lähiajaloost, ka sellest ajaloolisest hetkest 11. märtsil 1990, kui nn kodueesti ja väliseesti saadikud ametlikult Eesti Vabariigi taastamiseks kogunesid.

 

Maarja Lõhmus