Jüri Estam

 

“Täiuslik torm” ja must luik nüpeldavad inimkonda praegu valusasti. Kaua see niimoodi kesta võiks? Millal võetakse piirangud maha? Pole mõtet püüda siin ennustada. Küllap aeg annab kuue kuu või kahe-kolme aasta pärast arutust.

“Mustad luiged” on esmajoones majanduskriisid, mida on ette kuulutanud autor ja investor Nassim Taleb. Samas kui selliste mõju on tohutu, ei suuda keskmised inimesed ning poliitikud näha neid tulemas.

Siiski oleks võinud pädevamalt ette aimata selle uue viiruse puhkemise võimalust. “Loomadelt elupaiga võttes saame kaasa ka nende haigused”, kommenteeris zooloogia doktorant Ants Tull ühes hiljutises “Ökoskoobi” saates. “Bush meat’i” söömine, aga ka muud kokkupuuted teiste liikidega on meile alles hiljuti kaela tõmmanud rea loomadelt inimestele üle kanduvaid tõbesid nagu SARS, Ebola, HIV ja “hullu lehma” haigus.

Esimese asjana käesolevat lugu hommikul vara kirjutades nägin aknast ambulantsi (hea vana eestiaegne unarsõna) mööda kihutamas. Kaitsevägi tegeleb välihaigla püstitamisega Kuressaares, et olla abiks Saaremaa meditsiinipersonalile. Uus haigus on tunginud nüüd vanadekodudesse esiteks Saaremaal ja teiseks Alutaguses Eesti kirdenurgas. Veel üks haiguskolle asub Türisalus, 13 km kaugusel Tallinnast. Ka Võru kant on löögi alla sattunud. 31. märtsi seisuga on see haigus Eestis nelja eaka inimese elu nõudnud. Tunnetame, et me pole selle tipnemist veel kogeda saanud.

Olen hiljuti näinud Kanaari saartel, Londonis, Helsingis ja Tallinnas erinevate riikide poolt kasutusele võetud ettevaatusabinõude tagajärgi. Sadu lennuväljadele liikumatult pargitud reisilennukeid siis, aga ka Tallinna sadama kaisid mitmete paigale tardunud Läänemere praamlaevadega. Meie pealinna südamikus “stagneerub” peaaegu tegevusetult hulk pilvelõhkujaid.

Tänavail liigub rahulikult tavalisest vähem inimesi, kelle kohta tuttav inimene kirjutas: selline on juba meie hingelaad. Sõjad, okupatsioonid, küüditamised ja Stalini terror on meeles lähiajaloost, “rääkimata pimedast keskajast ning sõdadest, näljahädadest ja epideemiatest enne seda”.

Paul Theroux, kes viibis Ugandas mingi kunagise komandanditunni ajal, võrdleb praegust pandeemiat katkuaastaga, mil kõik on pea peale pööratud, pea käib ringi ja esineb “keskpäevapimedust”. Vanad rutiinid on asendunud ootamatult uutega.

Süda valutab Põhja-Ameerika eestlaste pärast, kuna pole aimu, kuidas ühe või teise inimese käsi käia võiks. Käsu Hans oigaks nüüd ilmselt “Oh! Sa waene Saaremaa saareke”, ja “Oh! Te vaesed USA rannikud ja NY liin”!

Me omistame minu arust koroonaviirusele liiga palju ja peaaegu üleloomulikku jõudu. Süda ei valuta ju vähem hiljuti meie hulgast lahkunud Mardi Valgemäe ja Peeter Kiige lähedaste pärast. Kõik need kaotused on valusad, eriti kui on tegemist selliste “raudnaelte” ehk vanade sõprade ja tuttavatega. Aidaku meie traditsioonilised itkud siis surnute hingesid teispoolsusse juhatada!

Kuid koroonaviirusega seonduvale mõeldes konstrueeriksin mina oma isikliku “Maslow hierarhia” juba veidi teisiti. Kõigepealt tunnen muret sunnimeetmete rakendamise ja isikuvabaduste kärpimise pärast. Teisele kohale asetan erinevate maade majanduste allakäigu (Wall Street on kah nüüd tõbine), ning alles siis näen probleemi koroonaviiruses eneses.

Kui kõik see on meist millalgi möödunud, on globaalne surmade arv praegusest 35 000 ilmselt palju kõrgemale tõusnud. Ometi on praegune näit suhteline “pisku” näiteks sõdade ohvrite arvudega võrreldes ehk vähem kui mingi promill globaalsest rahvastikust. Maailmas elab ligi 8 miljardit inimest ja koroonatõppe on surnud meist ca 35,000.

Isegi kui 2015. a. lahkus siit ilmast 57 miljonit inimest, suurenes maailma elanikkond tol aastal ikka 84 miljoni inimese võrra. Maailmas sünnib 35,000 beebit kahe tunniga kui ma ei eksi, ja 9 kuu pärast on äkki oodata uut “baby boom’i”.
Kardetavam on hoopis viis, kuidas koroonaviirusega võitlev (siiani demokraatlik) Lääs on võtnud abinõusid üle otse Wuhanist, maailma esimese “digitaalse diktatuuri” Hiina repertuaarist siis.

Viibin nüüd ise kohustuslikus karantiinis, mis kestab veel ühe nädala. Politseil on nimekiri seitsmest tuhandest isikust, kes peavad Eestis koduseinte vahel viibima. Muidu määratakse sulle kuni 2000 eurot sunniraha või algatatakse väärteomenetlus.

Laevadel on katkenud reisijatevedu Soome ja Rootsi vahel. Põhimõtteliselt lubaks viimane neist reisijaid sisse küll, kuid teised lähikonna riigid peaaegu eranditult mitte. Kaks päeva järjest pole ükski reisilennuk saabunud ega lahkunud Tallinnast. Asume seega ka rahvana praegusel hetkel suures “piiramisrõngas”.
Tsiteerin Reformierakonna juhti Kaja Kallast: “Vajame tasakaalupunkti koroonaviiruse ja ühiskonna toimimise vahel”. Tunneksin end kindlamana, mis minusse isiklikult puutub, kui praegune valitsus koosneks näiteks Reformierakonnast ja Vabaerakonnast.

Välisminister Reinsalu teatas hoopis, et Eestis võidakse piirata Euroopa inimõiguste konventsioonis tagatud õigusi. Kõhe tunne tuli peale, kuuldes valitsuse vastavat põhjendust: “Teavitus oli vajalik võimalike kohtuasjade tarbeks tulevikus.” Eesti asub nüüd samas kambas Armeenia, Moldova, Georgia, Läti ja Rumeeniaga, kes on astunud analoogilisi samme. Õigusteadlane Lauri Mälksoo kommenteeris ETVle, et valitsuse otsus aktiveerida inimõiguste konventsiooni artikkel 15 (annab võimaluse usu-, sõna- ja teiste vabaduste piiramiseks) oleks (jumala pärast, lisan mina) nõudnud eelnevat avalikku debatti.

Siiski pole Eesti võimu siiani tsentraliseerinud Ungari moel, millist riiki USAs asuv MTÜ Freedom House (FH) vaid “poolvabaks” peab.

FH hoiatab koroonaviiruse ajastul mitme ohu eest. Näiteks varitseb Lõuna Ameerikas uuesti huntade poliitikasse sekkumise oht. Juba enne uue taudi puhkemist hoiatas FH, et maailm on 14 aastaga järjest vähem vabaks jäänud.

Ning lõpetuseks: mind paneb nihelema vaba, eriti aga paikkondliku ajakirjanduse järsk majanduslik allakäik paljudes riikides viimastel nädalatel. See tuleb võimalikult halval ajal, mil sotsiaalmeedias vohab mitmesugune hookuspookus usaldusväärse ja kontrollitud informatsiooni asemel.

 

Näen endiselt vabaduse majakana läänemaailmas praegu – ühe suhteliselt vähesena – Rootsi ühiskonda, mis on üks vana demokraatia, kus polda hirmuga koroonaviiruse ees veel liiale mindud. Reedel nädala aja eest ütles Rootsi peaminister Löfven: “Me kõik – kui üksikisikud – peame vastutuse võtma. Me ei saa absoluutselt igat asja reguleerida ning kõike keelata. Tuleb toetuda tervele mõistusele”.