Mõnes suhtes on välisvaatlejatel kergem. Taust on lihtsam ja surve väiksem. Pole aga alati otseseid isiklikke kogemusi. Endiste pagulaste muljed võivad küll olla vananenud, aga on vajutanud tugeva pitseri nende hoiakule. Välismaalaste muljed on mõjutatud enda tihti väga erinevast taustast. Oleviku vabaduses oleme siiski mineviku vangid. Nii võime ka inimlikult eksida. Huvitav oli jälgida viimaseid Riigikogu valimisi. Valitsuskoalitsioonil oli lihtsam, kuna suurim opositsioonierakond oli kahtlaste tehingutega populaarsust kahandanud. Valimispropagandas kasutati ära rahalaene Lichtensteinist ja väidetavat toetuse küsimist KGB taustaga Venemaa tegelaselt.  Mis sellest, et vastupropagandas väideti, et valitsuskoalitsioon ajab moskvameelset poliitikat, vastukaaluks saadi viidata Keskerakonna koostöölepingule Putini parteiga, mille sisu ja mõju pole seni korralikult analüüsitud. Erakonna juhtkonna Moskva-visiitide kohta on raske saada selgust, peale üldsõnaliste fraaside, milles rõhutatakse nende vajadust ja tähtsust heade suhete arendamisel. Valimiste tulemus oli otsustava tähtsusega Keskerakonnale, kes oli saavutanud edu Europarlamendi ja omavalitsuste valimistel. Esimehe vanus sunnib ruttama, viimati kasutatud Hispaania kodusõjast laenatud loosungi ”no pasaran” asemel võis aimata vana tuttavat ”Viimase võitluse maale lahing otsustav toob”. Ja loomulikult ei taheta tunnistada kaotust, tembeldatakse e-valimiste tulemusi võltsituteks. Miks ei esitatud sama süüdistust eelmiste samal kombel toiminud valimiste kohta? Ühest küljest on Savisaarel tähtis roll. Venelased hääletavad talle, kuna ta on ju ”oma”, vene ema ja ebakindla isaga, sündinud Harku naistevanglas. Ûks kommentaator küsib: ”kas on aga põhjust olla tänulik Savisaarele ja Keskerakonnale selle eest, et venelastel on kellele hääletada, et muidu tuleb keegi hullem? Tegelikkus on veidi nutusem. Savisaarel on õnnestunud see, mida ajaloole toetudes ei oleks suutnud ükski teine vene soost isik ega ükski venelaste organiseeritud poliitiline liikumine Eestis: ta on ühendanud kremlimeelsed venelased, Eestit vihkavad venelased, kasu taotlevad venelased, lihtsameelsed venelased, kremlimeelsed eestlased, kasu taotlevad eestlased, populismist pimestatud eestlased.” See arvamus on aga liiga äärmuslik, sest ta ajab eelkõige enda asja. Mitme vaatleja arvates on Savisaare roll võrreldav piksevardaga. Tema panus on aidanud vältida teravamat konfrontatsiooni eestlaste ja venekeelsete vahel. Kodakondsuse nullvarianti ei õnnestunud tal küll saavutada, aga see ettepanek on nende hulgas, mis annavad talle venekeelsete seas eriti positiivse maine.´Selle läbiviimine oleks suurendanud venekeelsete osatähtsust ja motiveerinud itta lahkujaid jääma Eestisse. Siinsed eelistavad hääletada Eesti parteile, kes kaitseb nende huvisid, saavutavad sellega ka rohkem kui isoleerides end puhtvene parteisse. Sellise asutamise katsed on seni luhtunud, mis näitab venekeelsete pragmaatilist hoiakut. Nad püüavad saavutada oma eesmärke eestlaste abiga. Pikaajaline võõrvõimu all olemine on osa eestlasi pannud sellega harjuma, sellest sai koguni natuke kasu lõigata. Seda pole veel unustatud, vana arm ei roosteta, olgugi et sellel on mustad plekid. Keskerakond on osanud ka luua teatud tasakaalu. Nende venelastele võimaldatakse suuremat võimu kohalikul tasemel. kus neil on enamus, nii Ida-Virumaa linnades ja osas Tallinnas. Tallinna volikogu keskerakonna fraktsioonis on palju venelasi, aga Riigikogu valimistel paneb erakond pearõhu eestlastest kandidaatidele. Suurim häälemagnet on loomulikult kahepaikne Savisaar ise. Ainult mõned kohalikes omavalitsustes aktiivsed venelased eelistavad neile valimistel võimaldatud Riigikokku siirdumist. Kuigi oleks vajalik kuulda nende häält ka kõrgemal tasemel, eelistavad nad kindlustada madalamaid positsioone, mis taktikaliselt tuleb aja jooksul neile kohapeal rohkem kasuks. Keskerakonna juhtkonnas domineerivad eestlased. Koolitatakse välja järelkasvu, nooremaid, kes teenivad kannuseid kiidulauludega Suurele Juhile. Nende väljaõppega tegelevad endise taustaga õppejõud, ka juristid nagu Ain Seppik, Rein Müllerson ja Ando Leps, eriti viimane on olnud aktiivne ajaloo ja teiste väidetud võltsingute paljastajana. Peale selle endised marksismi-leninismi lektorid, nüüdsed politoloogid ja ühiskonnateadlased. Nende abijõududeks on endised partorgid, nüüd kriitiliste nuppude ja lugejakirjade autorid parteilehes Kesknädal. Nende suuremaks probleemiks on kasvav aastate koorem, mis neid üha kiiremini elupiirikraavi tõukab. Vello Helk