Jüri Estam

 

Möödunud pühapäeval suri Rootsis 85-aastaselt kirjanik Per Olov Enquist. Kuid miks peaks see meile korda minema? Aga kuna kõnesolev kirjamees oli esimesi ja suhteliselt väheseid, kes praotas kaant ühelt küllaltki inetult, teiste asjade hulgas Balti riikide ajalugu puudutavalt loolt, millest paljud tänapäeva noored inimesed pole arvatavasti kuulnudki.

P.O. Enquisti žanr oli nn “dokumentaalne romaan”, millisesse kirjanduse alaliiki ma küllaltki tihti skeptiliselt ja mõnikord lausa põlastavalt suhtun. Kõnekäänd ütleb “paber kannatab kõike”, mis lahtiseletatuna tähendab seda, et paberile võib kõike, ka valet kirjutada või trükkida.

On palju aastaid möödunud sellest, mil ma oma koopiat Enquisti raamatust “Legionärerna - En roman om baltutlämningen” ehk “The Legionnaires - The Extradition of the Balts” ehk “Leegionärid - baltlaste väljaandmine” viimati peos hoidsin. Mäletan vaid, et eriti ei istunud viis, kuidas autor oma teemale lähenes.

Värskendame siinkohal mälu. Rootsi riik avas oma piirid II MS viimastel aastatel – jumal tänatud – tuhandetele eestlastele, lätlastele ja leedulastele, kes Punaarmee, NKVD ning Nõukogude okupatsiooni eest üldisemalt põgenenud olid. Kahjuks käitusid Rootsi valitsused aga siiski vähem kui aumehelikult mõningates teistes meisse puutuvates küsimustes.

 

Loe näiteks Heinrich Laretei raamatut “Saatuse mängukanniks: mällu jäänud märkmeid”, selle kohta, kuidas Rootsi võimud sundisid teda Eesti Vabariigi saatkonnast Stockholmis lahkuma (Laretei oli maailmasõja puhkedes EV saadik Rootsis) ja andsid saatkonna võtmed seejärel üle Balti riigid okupeerinud Nõukogude Liidu esindajatele.

Inimlikult võttes on see kõik mingis ulatuses seletatav ja arusaadav. Seda siis tähenduses, et Stalin oli Rootsi naaberriiki Soomet juba rünnanud ja viimase 1940. a. algul ka suuresti põlvili suruda suutnud. Ent see, mis pärast suure sõja lõppu sündis oli – Laretei alandamisega võrreldes – veelgi inetum lugu.

Kui Punaarmee vallutas mais 1945 Kuramaa poolsaare Lätis, õnnestus mitmel tuhandel saksa, aga ka läti ja eesti päritolu sõjaväelasel Rootsi põgeneda. Kui Moskva avaldas Rootsile survet, sõlmis Stockholm venelastega kokkuleppe, mis kohustas rootslasi neid mehi välja andma. Rootsi interneeris nad seejärel kõik.

Esimesed teated venelastega sõlmitud salajasest leppest tulid avalikuks novembri lõpul 1945. Algas elav debatt Rootsi ajakirjanduses kui ka parlamendis, millest ei tulenenud interneeritud baltlastele kahjuks mingit kasu.

Pärast esimest suurt (sakslaste) väljaandmist jõulude eel 1945 puhkes Rootsis enneolematu protestitorm. Jaanuaris alustasid interneeritud mehed näljastreiki ja asusid end lõikuma ja muidu vigastama, püüdes maailma avalikkuse tähelepanu enesele tõmmata.

25. jaanuaril tirisid rootsi politseinikud avalikkuse silme all jõuga 1250 sakslast ja rohkem kui 150 baltlast vene aurikule “Beloostrov”. Jälle toimus mitu eneseveristamist. Üks läti kapten tappis enda. Väljaantute seas oli ka seitse eestlast, kellest kuus olid 18-aastased noored. Paljudele väljaantutele mõisteti 25 aastat Siberis. Veel mitu neist hukati Nõukogude võimude poolt.

Kui Enquist käis Riias andmeid kogumas oma teose tarvis, valetati talle sealsete ametivõimude poolt, et Rootsist välja antud meeste käsi hästi käib.

Hiljem olid rootslased tolle häbiväärse episoodi enam-vähem unustada suutnud, kui Enquist selle teema 1968. aastal oma teosega jälle avalikkuse ette tõi. Tema autori karjäär saigi mainit teosega tegeliku hoo sisse. Seda ka rahvusvahelises mõttes, kuna “Baltlaste väljaandmine” tõlgiti kümnesse erinevasse keelde.

Kuid sellega see balti põgenike väljaandmise lugu veel päriselt ei lõpe, kuna juhtunu lõi paljude teiste Rootsi jõudnud eestlaste, lätlaste ja leedulaste jalgealuse kõikuma, vähemalt psühholoogilises mõttes. Nii algas nende edasiränne 40ndate lõpu poole Skandinaaviast Kanadasse ja mingis ulatuses ka USAsse.

Siis said Balti riigid uuesti iseseisvaks. Ühel päeval 48 aastat hiljem kutsuti mõned eluga pääsenud eesti vanahärrad Rootsi suursaatkonda, kus välisminister Margaretha af Ugglas palus Rootsi valitsuse nimel nende käest vabandust.

Balti riikides endis esineb aga endiselt palju “valgeid laikusid” meie hilisajaloo suhtes. “Valge laik” on perestroika- ehk uutmisaegne žargoon, mille kohta sõnaraamat ütleb: “mingi senitundmata, läbiuurimata valdkond”.

 

Tegemist on kummalise mõistega, mis on tuttav vaid vanematele Nõukogude Liidus elanud inimestele selliste episoodide kohta ajaloos, mida ei käsitleta avalikult isegi praegugi veel. Võrdluseks võiks tuua “Plaza de Mayo” emade liikumise Argentiinas, mis on tegelenud diktatuuriaastatel tolles riigis seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel “kaduma läinud” inimeste saatuste väljaselgitamisega.

Meil on analoogilisi probleeme Eestis ja kahjuks ei edene asjad eriti hästi. 22. aprillil ilmus nädalalehes Eesti Ekspress lugu Tarmo Vahteri sulest pealkirja all “Ratas lubas läbipaistvat riiki, ametnikud uputavad mõtet tiiki”.

 

Siin ei peeta silmas informatsiooni vaba liikumist koroonaviiruse leviku kohta, vaid hoopis probleeme meie ajaloo uurimisega. Üks Vahteri alapealkirjadest võtab teema troostitult kokku: “Eestis pole vabalt võimalik uurida isegi Teist maailmasõda, rääkimata nõukogude ajast”.

Milles probleem seisneb? Ise ütleksin, et nn “laulev revolutsioon” jäi lihtsalt toppama. Asi ei ole niivõrd tolleaegse auru otsa saamises, vaid ringkaitses, mis pidurdab tänapäevani ajaloo ausat uurimist.

 

Veel üks kõnesoleva kirjutise alapealkirjadest ütleb: “Surnute õiguste ülirange kaitse segab ajaloolasi”. Lahkunute “õiguste” kaitsmine kui selline on üpris totter, kuna surnutel (näiteks piinajatel, salapolitseinikel ja niisama kvislingutel) ei saa normaalses riigis erilisi õigusi olla, eriti veel kuriteo kahtlustuste suhtes.

Küsimus aga pole kaugeltki vaid “abstraktses” minevikus. Nimelt surub mitme ministeeriumi lobi just praegu peale initsiatiivi, mille kohaselt igasuguseid dokumente soovitakse tunnistada vaid asutusesiseseks kasutamiseks, äärmuslikel juhtudel kuni 50 aastani välja.

 

Eesti Ekspressi küsis selle peale nii: “Mis siis saab ja kes jääb peale: rahva õigus teada või ametnike soov varjata?”