Jüri Estam

 

Oli hästi kahju saada Vaba Eesti Sõna kaudu teada meie trubaduuri Ell Taburi hiljutisest lahkumisest.

 

Õige selgesti on meeles veel eesti taidurite etteastete õhtu Stockholmi Scala teatris 1980. a. suvel, tollal aset leidnud Ülemaailmsete Eesti Päevade ühe osana, mil lavale kogunes esinduslik läbilõige pagulaskonna nooremapoolse põlvkonna muusikalisest koorekihist, Ell mõistagi kaasaarvatud.

 

Neid Eesti Päevi tuleb pidada üheks pagulasajaloo tähtsündmuseks. Olime siis endiselt tippvormis, mis kehtis ka tollel kontserdil esinenud muusikute kohta.

Kurb oli kuulda Mati Kõiva lahkumisest 4. mail, kellel nii suured teened USA eestlaste organisatsioonide tegevuse ees. John Donne ei kirjutanud ilmaasjata, et “iga inimese surm kahandab ka mind”.

Eestis suri läinud nädalavahetusel suursugune graafikakunstnik Mare Vint, kes – nagu Ell Taburgi – oli hea südamega inimene. Meel läks haledaks, kui vaikisid need vanad head tuttavad kitarrikeeled, ja kui Mare ateljees kustutati viimast korda tuled.

Seisame paljapäi, et mälestada eestlaste suurt sõpra Harry Huge’i, kes lahkus meie hulgast 27. aprillil. Ta oli advokaat ja filantroop, Tartu Ülikooli auliige ning EV aukonsul Lõuna-Karoliinas.

 

Tsiteerides Tartu Ülikooli järelhüüet, hakkas Huge “vabatahtlikuks Eesti välisesindajaks ajal,” mil “Eesti riiki faktiliselt (veel) ei eksisteerinud. Eesti taasiseseisvumise künnisel, aastatel 1990–1991, esindas ta Eesti huve Washingtonis.”

Moskvas lahkus siit ilmast 3. mail Karl Kortelainen (NSV Liidu sõjaväelane ja KGB esimees Eestis aastatel 1982 kuni 1990). Kortelainen tegeles meie vastupanuliikumise mahasurumise ja vaigistamisega, vangistades Enn Tartot ja mitmed teisi.

 

Ta korraldas Eestis paikneva KGB arhiivi põhiosa toimetamise itta, muutes selle sisuliselt kättesaamatuks ausatele ajaloolastele-uurijatele.

 

Kortelaise isa – Soomest pärit kommunist – ja tema eestlasest ema võisid sünnilt küll soomeugrilased olla, kuid kindralihärra ise laskis end ära kasutada Moskva poolt.

 

Kahjuks on paljude soomeugri rahvaste poegade ja tütarde saatus selline olnud, muudetud sedavõrd identiteedituks ja ajupestuks, et nad ei mäleta midagi oma põlvnemisest.

Olen kuulnud ühest eestlasest USAs, kes on raskesti haige ehk koroonaviirusega võitlemas. On täiesti võimalik, et tema pole ainus selline.

 

Palume siis taevast, et tema ja kõik teised haigusest paraneksid. Püsige kõik terved!

Nüüd tahaks ma meelde tuletada vana jutustust nimega “Pimedad ja elevant”.

 

Nimelt kõndisid ühel pikal teel väga ammu mitu pimedat kerjust. Mööda sama teed tuli neile vastu mees elevandi seljas.

 

Kerjused ei osanud kõrvale astuda, ja elevant oleks nad peaaegu surnuks tallanud. Saanud kõigepealt kõvasti riielda elevandi omaniku käest, soovitas looma peremees: “Tulge ja katsuge teda”.

 

Üks kerjustest puudutas suure looma sabaotsa, teine jalga, kolmas kõrva, neljas lonti, viies külge.

 

Kerjused jäid siis rääkima, milline elukas see elevant siis oli.

 

Olevuse sabaotsa katsunud pime ütles, et elevant sarnaneb luuaga!

 

Teine arvas: “elevant on nagu suur sammas - kõva ja tugev."

 

Veel üks pime seletas, et elevant sarnaneb kindlusemüüriga, jne.

 

Sinna nad jäidki, omavahel vaieldes.

Tuleb välja, et ka ajalugu on võimalik mitmel erineval viisil tõlgendada. Teise maailmasõja lõpu 75. aastapäeval 8. mail oli “lääneliitlaste” (USA, Suurbritannia, Prantsusmaa) pilk pööratud peamiselt oma suures sõjas langenute väärikale mälestamisele.

 

Võidutsemist esines suhteliselt vähe.

Saksa riigi esindajad – sakslased olles muidugi olnud üks Teist maailmasõda valla päästnud pooltest – väljendasid kahetsust ja vajadust pidada jätkuvalt kinni inimõigustest.

 

Sakslaste jaoks pole see ju mingi pidupäev, kuigi ka nemad olid tänulikud, kui suurtükid vaikisid.

 

On irooniline, et võrreldes kommunismi ikke alla jäänud riikide elanikega läks sakslastel tegelikult üpris hästi, vähemalt mis puutub nende riigi lääneossa.

“Autsaiderid” selles loos on tolles sõjas kõige kehvema loosi tõmmanud ja suurimateks kannatajateks jäänud idaeurooplased.

 

Siiani ei soovi ka lääneriikide elanikud rääkida eriti sellest, et nende nö “hädaabielu” Staliniga ei olnud ilus, ja et Roosevelt ja Churchill tegid Ida- Euroopale sõja ajal rängalt külma.

Pagulaseestlased, kes pääsesid 1944. aastal Rootsi, eriti aga inimesed, kes olid eluga pääsenud kas USA või Briti okupatsioonitsoonidesse Saksamaal ja Austrias, võisid – ükskõik millistes tingimustes nad siis ka ei elanud – samuti kergendatult hingata 1945. a. 8. mail.

Aimar Altosaar kirjutas hiljuti aga Postimehes, et “Eesti okupeerimise järel alanud tapmised, kadumised ja küüditamised lõid kümnekonna aastaga… meie maal hirmuõhkkonna”.

 

1945. a. 8.-9. mail ei olnud Eestis midagi, mille pärast juubeldada. Oli lihtsalt veel üks hall argipäev Stalini hirmuvalitsuse all.

Jamestowni sihtasutuse teadur Sergei Suhhankin kirjutas kuukirja “Diplomaatia” aprillikuu numbris, et “2020 aastat “mälu ja kuulsuse aastaks” kuulutades on Venemaa eliit taas lisanud… Suure Isamaasõja… pärandile tugeva sakraalse hõngu, mis peab panema venelasi uhkust tundma ajal, mil igasugune sotsiaalmajanduslik areng (Venemaal) puudub.”

Koroonaviirus kiskus sellistelt Vladimir Putini plaanidelt aga vaiba alt. Ei mingit sõjatehnika demonstreerimist Punasel Väljakul ega võiduparaadi, ei mingit stseeni tribüünil Hiina ja Prantsusmaa juhtide kõrval.

Lood muutusid isegi veel nadimaks Venemaa jaoks ÜROs 8. mail, mil välisminister Urmas Reinsalu korraldas videosilla teel – Eesti ÜRO Julgeolekunõukogu eesistumise raames.

 

Venemaa suursaadik ÜROs Vassili Nebenzja kostis sellel foorumil tõrksalt ja vihaselt: “Püüded serveerida Nõukogude Liitu kui väidetavalt võrdselt sõja alustamise eest vastutavat riiki on ebamoraalsed, südant pahaks ajavad ja pühaduse teotamine.”

 

Püüded väita, et Punaarmee ei vabastanud erinevaid riike natsismi ikke alt, vaid hoopis “orjastas neid” on samuti “solvang”, lisas Nebenzja.

Vene suursaatkonna tellimusel remonditi mai alguseks Tallinna Kaitseväe kalmistul asuv kurikuulus punaväelase monument, mille kohta Venemaa suursaadik Aleksandr Petrov Eesti Rahvusringhäälingule ütles: "Vabastaja monument restaureeriti.”

Meie võimud võivad ju üsna abitult püüda tolle õnnetu monumendi tähendust muuta, väites et see asub seal Teises maailmasõjas hukkunute mälestuseks.

 

Moskva selle mänguga aga kaasa ei lähe ega soovi kuidagiviisi, et Eestisse jäetud venelased Kremli loodud “vabastamise” müüdist loobuksid.

 

Venemaa on asunud uuesti rünnakule ja lõppu sellele ei paista kusagilt.