Eelmistes kommentaarides käsitletud poliitilise olukorra taustal on sugulust Venemaa arenguga. Balti Venemaa Uurimise Keskuse direktor Vladimir Juškin vaatles hiljuti Marko Mihkelsoni viimase raamatu valguses tänapäeva Venemaa probleeme. Tema arvates hakkas juba 1991.–1993. aasta revolutsiooniliste sündmuste käigus kujunema uus Venemaa riiklik bürokraatia, mis peagi omandas varasemast tuttavad nomenklatuuri tunnusjooned. Endise nomenklatuuri esindajad, kes tulid võimule koos demokraatliku liikumise esindajatega, võtsid presidendi- ja valitsusstruktuurides taas kasutusele neile omased nomenklatuursed meetodid ja mehhanismid ning nii hakati valitsemisotsuseid jälle langetama kuluaarides (Postimees 20.03.)

Midagi sarnast on märgata ka Eestis. KGB hoolitses varakult oma tegelaste paigutamise eest kõikidesse parteidesse. Alguses avastati mõned, aga aastaid on olnud vaikus. Nad nurjavad kavalalt ettevõtmisi, toovad näiliselt põhjendatud vastuväiteid ja ettekäändeid. Miks ükski endine punategelane ei avalda ausaid memuaare? Kas kehtib veel vaikimisvanne? Kapole käib see nähtavasti üle jõu või on lihtsalt vastumeelne. Nüüd on ka lõpetatud nende julgeolekuga seotud nimede avaldamine, kes end ei meldinud. Lugesin viimati ühte selleteemalist analüüsi (http://eestimeel/blogspot.com). Isiklikke tunnistusi vaenuliku julgeoleku- või luureorgani teenistuses olemisest või sellisega koostöö tegemisest sai anda kuni märtsikuuni 1996. Selle järel on üldsus 15 aastat lootnud saamaks aimu, kes kaaskondseist oli KGB-s või seda organit abistas, ilma et ta oma koostööd kahetseks või soostuks Eesti riigi ees oma kollaboratsiooni tunnistama. Need pikkade vaheaegadega avaldatud nimekirjad sisaldavad ainult 647 nime, mis on vist ainult üks murdosa Eestis tegutsenud KGB koosseisust. Ennast meldinuid ei avalikustata, vaid vastupidi — nende minevikku kaitstakse ja varjatakse laiema üldsuse eest. Seetõttu ei saagi Eestis ametlikult, nt kohtus, tõestada või ümber lükata eelmainitute või ka teiste, ülestunnistuse tegemata jätnute, osalemist kaas- või koostöös KGB ja teiste asutustega. Olen varem toonud näiteks Juhan Tuldava. Piisas ainult tema väitest, et tal polnud tegemist KGB-ga. Ei mingit juurdlust, isegi mitte imestust selle üle, kuidas üks ”ärahüppaja” pärast N. Liitu kritiseerivaid kirjutusi Rootsis sai Siberi pileti asemel Tartu Ülikooli õppejõuks? N. Liidu Stockholmi saatkonnas töötas ENSV ajal paarkümmend eestlast, nende hulgas on tuntumad Vello Pohla ja Tiit Made, kes olid seal kaks perioodi. Viimane on koguni saanud kohtus õiguse Eesti Ekspressi vastu, kes juhtis tähelepanu tema võimalikule koostööle KGB-ga. Pärast Eesti taasvabanemist esinesid need tegelased ”vabadusmeelsetena” (Vaba Eesti Sõna 31.10.1991). Nii on nende seostamine KGB-ga puhas laim – nende ülesanne oli ainult aidata eksiteele viidud kaasmaalasi? Kapo väidetav tähelepanu keskendus noorematele: enamus avalikustatuid liitus KGB-ga 1976-1991. Ei seatud eesmärki avalikustada KGB ja teiste asutuste mittekoosseisulisi kaastöötajaid. Sel kombel käitub Kapo pigem nende kaitsjana. On küll alustatud uurimisi mõne tegelase kohta, aga see paistab vahel olevat rohkem nende panuse varjamiseks kui avalikustamiseks. Käsuandjatest minnakse viisakalt mööda, ei ”õnnestunud” isegi leida Idel Jakobsoni ja kui sellest mööda ei pääsenud, alustati kauakestvat uurimist, mille peatas objekti surm. On käivitatud kohtuasju peamiselt mõne käsutäitja vastu, aga neid on lihtne tervislikel põhjustel edasi lükata, kuni kohtualused kutsutakse igaviku kohtu ette. Et seos julgeolekuga ei mängi mingit erilist rolli, seda tõendab näiteks, et Tallinna venekeelse propagandalehe Stolica (Pealinn) eelmine peatoimetaja Viktoria Jürmann (*1959) ja ühtlasi Tallinna kantselei PR-teenistuse töötaja oli aastail 1978-1991 kontrolör Eesti NSV KGB operatiiv-tehnilises osakonnas, st ta kontrollis võõrast era- ja ametlikku kirjavahetust (vt Kapo 18.11.1997 teadaanne nr 68 - 28.01.1998 Riigi Teataja Lisas). Pärast taasiseseisvumist ütles president Lennart Meri: "Meie keskel on ikka inimesed, kes toodavad nõukogude korda. Iga päev." Mõne pealuusse ja hinge on nõukogude kord siiani tõepoolest nii sisse sööbinud, et kogu maailm paistab mustvalgena. Kommentaarides olen sellega arvestanud. Arvasin pärast 1991. aastat, et normaliseerumine võtab umbes 20 aastat. Nähtavasti olin liiga optimistlik, aga nüüd on vana kaardivägi siiski minemas ”viimase võitluse” teele. Tuleb iga hinna eest kinnistada tulevastele põlvedele oma hea maine. Ajaloolasena tean, et need püüdlused on asjatud, järgmine põlvkond süveneb hoopis põhjalikumalt taas-iseseisvumise probleemidesse koos ebameeldivate paljastustega, mida praegu harrastatakse sõjaeelse Eesti Vabariigi suhtes. Vello Helk