Pole lihtne ajalooga toime tulla. Eks igal indiviidil ole oma elulugu, mida ta püüab kooskõlastada ajalooga. Siin on hädaoht eksida eriarvamuste ja – tõlgenduste rägastikus.
 Üks kommenteerija ütleb üsna tabavalt, et ei pääsenud ka kommunistid “ajaloost” - nad pidid oma olemasolu "eetiliseks" õigustamise nimel vältimatult “ajaloo” kallale asuma - seda võltsides ja igal uuel viisaastakul ümber võltsides, võltsingutega mittenõustajaid maha tappes või vanglatesse ja ümberkasvatuslaagritesse kupatades. Misuke "idealistlik" meede ka kommunistidest liberaalideks muteerunute tänapäevases arsenalis ja võitluspraktikas täitsa olemas. Ja seda kõike muidugi "ideaalide", "Inimkonna Helge Tuleviku", st oma kitsaste grupihuvide nimel.

Mitte ainult USA, vaid ka Inglismaa ülikoolides õppinud on mõjutatud kohalike suurvõimude filosoofiast ja nendega kaasnevatest ajalootõlgendustest, kus pole palju ruumi väikeriikide huvidele. Taanis on see kergem, aga siingi on omad ajaloolised müüdid, mida vahel revideeritakse, aga mis põhiliselt siiski jäävad. Põhjamaadel on raske kooskõlastada oma ühisajalugu.
Nii ei tähenda ka see, et endised nõukogude ühiskonnateadlased, kes Berliini müüri langemise järel sealsete vasakpoolsete „talendiküttide“ poolt Inglismaa või USA ülikoolidesse professoriteks kutsuti (näiteks Rein Müllerson ja Mikk Titma), oma kommunistlikest veendumustest lahti oleksid öelnud. Tavaliselt nad vaid ajakohastasid oma retoorikat.
Mitme praeguse endist karjääri politoloogi ja sotsiaalteadlasena jätkanud tegelase peas valitseb nähtavasti segadus, sest nad ei tea, kuidas üle saada sovetiaja ideoloogiast, aga saavad ometi palka iseseisva Eesti riigi käest. Seega on nad juba praegu ebamäärasuse oma nn. maailmavaatesse sisse programmeerinud. Ajalugu on näidanud, et sotsialismi utoopia, mida näiteks katsuti ellu viia N. Liidus, polnud jätkusuutlik. Kui rikkus oli jaotatud, hakkas domineerima võimu egoism. Kuigi utioopiad tihti toovad endaga kaasa palju kannatusi, on nad väga visa eluga.
See sotsialism oli katse luua ideaalühiskonda, kus ei olnud ekspluateerimist ja kus kellelgi polnud vaja kannatada puudust, kuna plaanimajandus kindlustas kõigile piisavalt kõike neile vajalikku. Sotsialistide arvates olid nad kõrgemal moraalsel tasemel, kuna nad esindasid oma ideaali headust. Traagiline ajalugu on aga meile õpetanud, et oli tegu enesepettusega. Tegelikkuses oli sotsialistlik süsteem rõhuv ja mitte võimeline täitma oma lubadusi, kuna plaanimajandus oli kõike muud kui efektiivne ja kuna inimesed ei olnud nii pimedad enda kasu suhtes kui seda eeldasid sotsialistid.
Sotsialismi tragöödia näitab, kui palju kurjust võib tekitada väärarusaamine headusest. Sellest tuleks õppida, et me ei tohi kinni pidada poliitilistest ideaalidest, mis nõuavad kodanikelt ekstraordinaarset moraali, ja eriti, et me ei tohi hukka mõista neid, kes keelduvad ühinemast selliste kõrgete ideaalidega, vaid selle asemel kuuleme ära, mis on neil öelda.
Kas me oleme võtnud õppust? Kas oleme mõistnud nii palju sotsialismi ajaloost, et meie ei korda selle vigu – ainult uute ideaalidega? Nendeks on praegu inimõigused, mille keskpunktis on nõue, et ükski riik ei tohi diskrimineerida oma elanikke rassi, religiooni, soo, seksuaalse kalduvuse ega muu põhjal. See ideaal peaks ära hoidma sellise poliitika, mida näiteks natsistlik Saksamaa rakendas juutide suhtes, mis viis holokaustile. Levitamine põrkab aga kokku teiste teravalt vastuolus olevate ideaalidega. Neid pole võimalik standardiseerida kogu maailma ulatuses – see jääb utoopiaks.
Ajaloomälu on haavatav, kui on konstrueeritud lähtuvalt oleviku huvidest ja seejärel kuulutatud puutumatuks tabuks. Sellise üheülbalise ajaloolise mäluga pole ajaloolastel midagi peale hakata. Selle värviküllasemaks muutmine on riigivõimu küsimus. Ajaloolased ei saa siin midagi teha ega pakkuda mingeid lahendusi. Kui riik on juba otsustanud, et Teise maailmasõja kontekstis tuleb peamine rõhk asetada võidule Suures Isamaasõjas, siis rahva ajaloolises mälus muutubki võit kui selline sõja ainuvalitsevaks dominandiks. Ja võiduga seostuvad sümbolid pühaks. Loomulikult pole sellises ajaloolises mälus kohta nende inimeste tegutsemisajendite mõistmiseks, kes astusid 1944. aastal, relv käes, Nõukogude võimule vastu. Ka ühelgi ajalookomisjonil pole siin midagi teha.
Venemaa ajaloomälu kohta ütleb üks kommentaar, et represseeritutest pääsesid vähesed eluga, mis tähendab, et hetkel on Venemaal nende järglaste põlvkond, kellel võib olla kollektiivne mälu repressioonidest, üsna väiksearvuline.Venemaa represseerijad - käsu andjad ja täitjad - moodustasid toona ellujäänutest enamuse. Ka nende järglaste põlvkond, kelle alateadvuses on teadmine, et nende isad, onud, vanaisad, vanaonud on olnud tapjad ja piinajad, on praegu Venemaal suures ülekaalus. Siit ka praeguste venelaste tõrjuv suhtumine vajadusse tunnustada repressioone.

Vello Helk