Kristel Vilbaste, 

This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.

 

Eestis on hapukurgi hooaeg. Ja kuigi kurgikasvatus on Eestis mandumas ja ammugi ei istu suvel peranaised köögis ja ei soola kurke, siis suvist ajakirjanduslike uudiste põuaaega hüütakse ikka “hapukurgi hooajaks”.

 

Uudiseid lihtsalt pole, inimesed ei käi enam kaugetel maadel ja kaua sa sellest siseturismist ikka räägid.

Aga eelmisel nädalal õnnestus üks välismaine uudis leida.

 

Meie enda suursaadik Soomes hakkas valitsust kiruma ja rääkima sellest, kui halvaks on mõne parteilase väljaütlemised kahe rahva sidemed muutnud.

 

Et mingeid ühistegemisi enam pole. Isegi vana unistus Soome sillast merelahe põhja alt Angry Birds’i looja rahastamisel on luhtunud.

 

Ja üks soomlane viis Tartust koroona kaasa. Kummalisel kombel pole eriti kajastusi aga sellest, mida arvab neist nässuläinud Soome-Eesti suhetest tavaline inimene.

 

Ja mida arvab ligi 100 000 eestlast, kes sealpool lahte tööl ja need soomlased, kes oma kodu Eestisse loonud.

Pole siiski vist poliitikut, otsust, väljaütlemist, mis suudaks kaht sugulasrahvast lõplikult tülli ajada.

 

Soomlased ja eestlased on nagu ühe pere lapsed, kes omavahel kogu aeg võistlevad, üksteisele vimkasid viskavad, aga kui keegi võõras teist kiusama tuleb, siis võideldakse üheskoos ja surmani.

 

Paljud väljaütlemised, pahandamised ja kurjustamised ongi lubatud.

 

Lubatud nagu ikka oma pere liikmetele, need võivad olla palju otsekohesemad ja ausamad, nii nagu see on lubatud vendadele-õdedele. Need antakse andeks, sest veri on üks.

Ma olen kasvanud ajal, mil Soome ja Eesti ehk kõige rohkem kokku hoidsid, mäletan, kui esimest korda peale taasiseseisvumist Soome sattusin, siis hoidsid meie Soome sõbrad meid nii, et see pisarateni liigutas.

 

Meid võeti vastu kui kõige kallemaid külalisi ja ega nende külaskäigul me samaga vastamata ei jätnud.

Aga enne seda, sügaval nõukogude ajal Tartu ülikoolis käies on üks asi eriti meelde jäänud.

 

Õppisid sa ülikoolis, mida õppisid, punapartei ajalugu tuli õppida igal aastal ja palju.

 

Ma ei mäleta palju õpitust, ehk seda, kuidas me eksamiteks ühistud moodustasime ja nelja-viiekesi aine ära jagasime ja siis spikreid kirjutasime, sest seda jama ei suutnud keegi pähe õppida.

 

Siiski, palju nalja sai Lenini teoseid lugedes, sest pole vist ropema suuga meest ilmas olnud, kui punajuht.

 

Tema kõned, mis kõik üles kirjutatud, olid vürtsitatud kõige jubedamate vandesõnadega kapitalismi pihta, sõnadega, mida kõrgharitud inimene ei kasuta.

 

Imestasime veel, et kes need roppused eesti keelde oli suutnud tõlkida, sest vene keel on ilmselt vägisõnade poolest rikkalikum kui tagasihoidlik soome-ugri rahva keel.

Punaainete seminarides me enamasti magasime.

 

Mingil ajal oli kombeks tüdrukutel õppejõudude monoloogide ajal laua all heegeldada, et aega kasulikumalt veeta.

 

Aga selle lõpetas ükskord esireast õppejõuni veerenud sinine lõngakera.

 

Edaspidi pidime magama käed laua peal.

Aga oli üks hetk, kui terve kursus aktiviseerus ja unest ärkas.

 

Siis kui räägiti sellest, et Nõukogude Liit ei ole erinevalt teistest rahvastest pidanud ühtegi ebaõiglast sõda.

 

Siis poetas keegi ikka alguses vaikse küsimuse, et kas Talvesõda Soomega oli õiglane?

 

Ja kuigi Eesti okupeerimisest 1980ndate alguses veel avalikult ei julgetud rääkida, siis soomlaste kaitsmine tundus kuidagi kohustuslik ja lubatud.

 

Sest Nõukogude Liit rääkis tollal palju oma sõprusest Soome rahvaga.

 

Talvesõda ja Jätkusõda aga oli paljude meievanuste vanemate lugu.

 

Põlvkond meist vanemaid oli koolipingist sinna läinud ja kes ellu jäänud ja kodumaale naasnud, nende lapsed nüüd ka kõrgkoolis.

 

Minu onugi oli soomepoiss. Karjala kannasel võidelnu, hiljem vangi langenud ja vangilaagrist koju surema saadetud, niivõrd kõhn olevat ta olnud, kui vanaisa ukse taha ilmus.

 

Nii haige, et vanaisa teda esmalt ära ei tundnud.

 

Aga loodusteadlase tarkus aitas poja üles turgutada ja isegi ülikooli õppima.

 

Targa mehena sai tast rahvusvaheliselt tuntud entomoloog, aga soomepoisina sai ta konverentsidele tõesti ainult Soome.

 

Ja oli seal hoitud, nagu mina kunagi hiljem. Ja just soomepoiste tõttu asusime alati kaitsma Soome riiki ja kaudselt ka tema iseseisvust.

 

Vaidlused kommunismi õppejõududega läksid siis nii tuliseks, et õppejõud lõpuks karjuma hakkas, et olgu me vait, sest me ei tunne ajalugu.

Ja kuigi onu ei tahtnud kunagi rääkida sellest, mida ta koges Karjala kaevikuis, siis soome sugu karjala rahva traagikat sain ma siiski mõistma.

 

Karjalas juhtus 1985. aastal minuga lugu, mis nii sügavale hinge puges, et seda meenutades alati klomp kurku tuleb.

Sel ajal oli enamus Karjalast piiritsoon, kuhu ilma kindla põhjuse ja loata ei pääsenud.

 

Ja ma ei tea siiani, kuidas meil oli võimalik minna süstamatkale Ohta jõele.

 

Mäletan, et sõitsime rongiga mingisse väikesesse teivasjaama Karjalas, kus edasi püüdsime saada mõnele metsaveoautole, et jõele pääseda.

 

Aga vahele me jäime ja tuli päris palju piiritust kohalikule major Utkinile välja käia, et minema pääseksime.

 

Aga mingil hetkel olime suuri veokelke täis furgoonautos ja palusime jumalat, et need ei lömastaks meid sõidetamatutel kaljustel teedel.

 

Sõitsime paika, kus peatusid ainult vahel metsalangetajad, seal ei elanud kilomeetrite ulatuses kedagi.

 

Ja kui jõele pääsesime, siis olid meile kaaslasteks vaid aegajalt vene turismigrupid, kelle “sõbralikust” lähedusest üritasime pääseda.

 

Nii juhtuski ühel õhtupoolikul, et kihutasime nende eest põgenedes üle meetriste lainetega järve.

 

Torm heitis meid lõpuks ühe vana Karjala küla kaldale. Nimetule. Külas oli terve trobikond suuri ja uhkeid majasid, katused tollal veel peal.

 

Tumemustad palgid majaseinteks, aga aknaraamideta aknad vaatasid igalt poolt vastu.

 

Isa jutust teadsin, et kui karjalased olid sunnitud lahkuma, siis viisid nad kaasa ka aknad. Aga palgid olid kõvad kui karjala rahvas. Külal oli ka kõrge torniga puust kirik.

 

Ja ühes pisikeses majas oli nö turismipunkt. Koht, kus laual oli päevik, kuhu matkagrupid jätsid teateid.

 

Venelaste matkahõisete kõrval oli seal eestlaste kirjed sellest, mis nad Karjalast ja venelaste vallutustest arvavad.

Küla tundus siiski paik, kuhu me laagrisse jääda ei tahtnud ja otsustasime järveäärt pidi edasi sõita.

 

Kui hakkasime veskipaisust paate üle tõstma, siis avastasime, et binokkel oli maha jäänud.

 

Kahekesi sõbrannaga läksime seda külast ära tooma. Ja see läbi küla minek on mulle hinge jäänud.

 

Kõikide majade aknasilmad mustasid nagu silmaavad tühjas kolbas. Ja oli tunne, et karjalaste hinged jälgivad meid nendest aknaavadest.

 

Kirikust möödudes huilgas tormituul selle tornis, tundus nagu keegi lööks kirikukella. Hingekella.

 

Kogu väikese rahva äng oli korraga vajunud me peale ja sellest tundest ei ole ma enam kunagi lahti saanud.

 

Ja ma sain aru isa seletustest, miks soome sugu rahvad peavad kokku hoidma.

 

Mitte keegi teine ei pea vastu siin karusel maal. Ja soome silda ei pea looma läbi tunneli, läbi diplomaatiliste suhete, see on meie hinges ja rahvalauludes niikuinii olemas.