Taanis on tähele pandud, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu on välja saatnud oma esindaja tiitliga ”special rapporteur”, kelle ülesandeks on reisida ringi maailmas, tutvumaks ja raportimaks mitmesuguste vähemuste nn kultuuriliste õiguste üle.
Seda kõrgetasemelist külalist oodates on Taani vaatlejad tutvunud tema senise panusega. Ta on juba külastanud Brasiiliat ja Austriat ning pahandab muuseas selle üle, et vanglate personal ei suhtle kõikide välismaalastest vangidega nende keeles. Ka polevat hoolitsetud selle eest, et kõik vähemusgrupid saaks piisavalt õppida emakeelt, samuti mitte rakendatud meetmeid tõkestamaks meediapoolset teatud rahvagruppide stigmatiseerimist.

Ta pole veel jõudnud Taani, aga kurjustab juba selle üle, et Taani integratsiooniminister nõuab sisserändajatelt taani kultuuri ja normide tunnustamist. Nii on arvatavasti vitsad soolas, kui ta tuleb Taani!
Kes on aga see mõjuvõimas ”special rapporteur”? Tema nimi on Farida Shaheed. Taani kommentaator kirjutab irooniliselt, et seda daami tuleb vastu võtta aupaklikult ja respektiga, sest ta tuleb ühest riigist, kes tõepoolest oskab rakendada ÜRO inimõigusi, nimelt Pakistanist. Tema taustaks on riik, kus raiutakse maha käsi ja päid inimestelt, kes käituvad meie mõiste kohaselt suhteliselt normaalselt ja kus administreeritakse usuvabadust sel kombel, et need, kes võtavad ÜRO ininõiguste deklaratsiooni usuvabadusest tõsiselt, mõistetakse surma.
Nii on vist tegemist erilise eksperdiga? Taanlased pole unustanud, kuidas üks taoline ÜRO ”ekspert” ühest Lääne-Aafrika riigist mõni aeg tagasi andis Taanile hävitava hinnangu, süüdistades taanlasi peaaegu kõikide inimõiguste rikkumises. Ta rajas oma süüdistused ühele diskussioonile arvamusliidrite kitsas ringis. Mida võib siis oodata ühelt esisaadikult, kes tuleb isiklikult hinnanguid andma?
Tuleb ka sellega arvestada, et seda nõukogu, mille liikmeskond valitakse regionaalselt, nii et 47 liikmest tuleb 26 Aafrikast ja Aasiast – praegune esimees on Nigeeriast – domineerivad diktatuurid. Kas see pole tegelikult ÜRO süsteemi nõrkuseks?  Ühel pool on paljud uhkelt formuleeritud deklaratsioonid, millele iga demokraat võib alla kirjutada, teisel pool aga domineerivad liikmesriigid, kes rakendavad inimõiguste puhul enda tõlgendust, näiteks isegi surmanuhtlust neile, kes nõuavad samu inimõigusi.
    Ilma mingi häbita saadetakse diktatuurriikide esindajad lääne demokraatiaga riikidesse kritiseerima, et kohalikud võimukandjad ei pöördu iga välismaalase poole tema enda keeles ja ei hoolitse selle eest, et igaüks saaks emakeelset õpet. Nõuda välismaalastelt, et nad õpiksid oma uue asukohamaa keelt, haavab loomulikult nende kultuurseid inimõigusi? Nagu ütleb üks kolumnist: see kontrollija pälviks rohkem respekti, kui ta läheks koju oma riigi ukseesist puhtamaks pühkima!
See nõukogu on viimasel ajal mitme resolutsiooni ettepanekuga püüdnud piirata klassikalist sõnavabaduse printsiipi, soovides keelata religioonikriitikat. Need resolutsioonid on tihti ebamäärase tekstiga ja võimaldavad mitmeti tõlgendamist. Eesmärgiks on tõkestada poliitilisi ja kriitilisi diskussioone. On põhjust olla skeptiline nõukogu tegevuse ja religioosse eesmärgi suhtes. Nende püüdluste kohaselt ei kehti inimõigused mitte ainult inimeste, vaid ka religioonide kohta, ja nagu inimesi võib haavata ka religioone. Seda on siiski põhjendatud kriitikaga õnnestunud vältida, aga kui kauaks?
Kõike seda on ka Eesti ja eestlased pärast taasvabanemist tunda saanud. Kõige agaram inimõiguste valvur pole aga mitte otseselt ÜRO, vaid naaber ja endise peremehe N. Liidu mantlipärija  Venemaa, kes ise just ei pea lugu neist õigustest, mis on suurelt osalt võõrad tema ”juhitavale demokraatiale” - oma reeglitega, mida ei tohi kritiseerida.
Kuigi Eesti idanaaber on rikkunud eestlaste inimõigusi alates esimsesest okupatsioonist 1940. aastal, ei tohi seda meelde tuletada. Eesti poliitikud hoiavad ka enamikus madalat profiili, mis ei tõkesta Moskva-poolseid rünnakuid inimõiguste teemal, olgu see ÜRO, Euroopa Nõukogu või mõne teise rahvusvahelise institutsiooni kaudu. Eestlaste endi inimõigused ei loegi – või tulevad alles teises järjekorras, kui venelaste nõuded on rahuldatud. Kuidas saab siin rääkida heanaaberlikest suhetest?
 
Vello Helk