Kristel Vilbaste,
This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.  

 

Augusti lõpus toimus Otepää lähedal, Käärikul Metsaülikool, mida Kanadas alguse saanud Metsaülikooli eeskujul peetakse Eestis juba 2005. aastast.

 

Kokku saavad inimesed, kes muretsevad Eesti ja maailma olukorra üle ning arutelud on vabamad kui mujal debattidel, sest põhimõte on, et kellegi ütlusi ei tohi nimeliselt tsiteerida, küll oma kirjutistes või esinemistes arutelu aluseks või osaks võtta.

 

Ja meeldiv on ka see, et lisaks professoritele ja akadeemikutele on aruteludes päris noori, veel gümnaasiumiõpilasi, sel aastal näiteks teaduskonkursi Rakett 69 võitja Uku Andreas Reigo.

Varasematel aastatel on räägitud haridusest ja haritusest, lõimumisest, naise ja mehe olemusest ja paljust muust.

 

Sel aastal aga oli läbivaks teemaks vesi. Täpsemalt “Vesi – lahutab ja ühendab”.

 

Arutelud olid põnevad ja kohati tulised, sest erinevate elualade teadlastel on asjadele erinev vaatenurk.

 

Esimesed kaks päeva räägitigi mereprobleemidest, sest pool Eesti piirist on merepiir ja vaid Lätiga on meil pikalt maismaapiiri, natuke ka Venemaaga ja siis on piiriks suur Peipsi järv.

 

Imelikul kombel peame peamisteks naabriteks just Lätit ja Venemaad.

 

Soome tõuseb ka naabrite kategooriasse, sest nimetame põhja poole jäävat mereosa Soome laheks, kuigi vanemates ürikutes on teda Eesti mereks nimetatud.

 

Jah, seda viimast nime soovitati kasutusele võtta.

 

Iseenesest poleks see keeruline ega oleks selles ju midagi imelikku, kogu nõukogude aja õpetati koolides, et Saaremaast lõuna poole jääb Riia laht, nüüd on aga õiglus meie sugulasrahvaste auks taas jalule tõstetud ja seda nimetatakse Liivi laheks.

 

Aga lääne poole üle mere jäävaid riike on meil kuidagi raske nagu naabriteks nimetada, aga tahame või mitte, Rootsi on üks meie kindlamaid naabreid, Rootsis räägiti taasiseseisvumise ajal läbi merepiiri osas Läti ja Eesti vahel ning paigas ta ongi, erinevalt Leedu ja Läti vahel.

 

Küllap seal on ka rohkem omavahel jagada, nimelt naftat, meie ja Läti vahele jäänud kiluvarud nii ahvatlevad ei tundunud, et selle üle aastaid vaielda. 

 

Aga kaudselt on meie mere naabrid ju ka Leedu ja Poola ja Saksamaa. Ja ühendav meri on meie ühine kodumeri.

Aga teadlased leiavad, et Läänemere seis pole kiita.

 

Sest meri on madal, maailmamerega ühendus vaid Taani väinade kaudu.

 

Ja vesi on küll magedam, aga paljude sissevoolavate jõgede tõttu ka saastatum. Maailmapraktikas ongi kombeks, et lähimerd kasutatakse kloaagina, sinna lastakse kõik heitveed, mujal ka koormate viisi plastikut ja muid tahkeid jäätmeid.

 

Ning põldudelt uhutakse vette ohtralt nitraate ja fosforiühendeid, mis mere õitsema panevad.

 

Aga just plastikureostust peetakse inimese ja loomade jaoks kõige ohtlikumaks.

Ilmselt pole Läänemeres veel selliseid plastiksaari nagu seda maailmameres teatakse ringi ujuvat, aga ohu märke olevat palju.

 

Kummalisel kombel on plastireostuse üheks näitajaks sigaretifiltrite arv veekogus.

 

Need sattuvat vette tänava sadeveetorude kaudu.

 

Ja on käivitatud suured kampaaniad filtrite kokkukorjamiseks.

 

Ei saanud ma aga kogu Metsaülikooli jooksul vastust, miks peab üldse selliseid filtreid tootma?

 

Oleks ju lihtsam lõpetada nende tootmine ja minna üle orgaanikale, mis kiiresti laguneks?

 

Tervise seisukohalt on arusaamatu, kuidas aianurgas on plastiku põletamine terviseriskide tõttu keelatud, aga sigaretina nina all selle põletamine ja sissehingamine lubatud.

Samas Läänemerd mööda ringi sõites võib siiski öelda, et võrreldes teiste meredega on Läänemere seisund veel väga hea.

 

Seda kinnitavad ka teadusuuringud.

 

Aga on palju asju, millest avalikult ei räägita ja millest kõnelevad vaid rannakalurid ja keskkonnakaitsjad omakesis.

 

Näiteks see, et kuigi Eesti lipu all sõitvaid kaubalaevu enam peaaegu pole, siis suurte sadamate tõttu saame aegajalt merereostust likvideerida ja avastada, et oleme saanud jälle mõne võõrliigi enda turjale kanda.

 

Pole siiani selge, kuidas jõudis Eesti vetesse pisike kalake – ümarmudil, kes on küll maitsva lihaga, aga tõrjub meie omamerelisi liike välja.

 

Meremehed ütlevad, et küllap on nii nagu vanasti, kui tormiööd tõid õnnistust vandiraiujatest rannarahvale.

 

Undva nukil Saaremaal, sinna, kuhu jäävaba süvasadamat ehitada plaaniti, leitakse väga sageli kummalist reostust, küll naftakänkraid ja muud.

 

Nimelt olla kombeks kaubalaevadel sealkandis oma pilsiveed merre lasta, sest eriti tormiga ei ole seal valvsaid keskkonnametnike silmi, nagu mujal siselahtedes ja vesi hajub ka kiiresti laiali.

 

Ja nii on võõrliikidel lihtne koos muu reostusega levida.

Aga ühe reostuskomponendi pealetung on viimase paarikümne aastaga olnud tuntav.

 

Nii hullusti, et mereorganismid on muutumas sigimisvõimetuteks.

 

Nimelt on eesti rahvast saanud ravimitarbija rahvas.

 

Kuigi meil raporteeritakse eluea pikkuse tõusust, siis näitavad uuringud, et tervelt elatud aastate arv ei taha kuidagi kasvada.

 

Eluiga pikeneb pelgalt sissevõetud ravimite toimel, sageli nii, et “ei ela ega sure”.

 

Ravimiports, mille vanemas eas inimesed sisse võtavad, on muutunud ehmatamapanevaks.

 

Ja ilmselgelt ei suuda enam organism kogu arstide poolt väljakirjutatud ravimikeemiat omastada.

 

Veel viis aastat tagasi väideti meedias, et linnade heitvetest, mis otsapidi ka merre jõuavad, sest meil pole vastavaid puhastusseadmeid, leitakse suures hulgas ravimijääke.

 

Alguses manitseti inimesi, et ärge visake kasutuseta jäänud ravimeid WC-potist alla ja hakati apteekides vanu ravimeid kokku korjama.

 

Aga nüüd on selgunud, et see kohutav ravimikeemia jõuab merre siiski läbi inimeste organismi ning väljub uriini ja väljaheidetena.

 

Mis võib olla mere elusloodusele kahjulikum kui omaaegne DDT kasutamine või glüfosaadijääkide vette sattumine.

Kokkuvõtvalt, Eesti meri on veel puhtam kui paljud teised mered, kasvõi suur Vahemeri.

 

Aga kauaks? Ja tõenäoliselt ei aita selle puhtuse säilitamiseks vaid inimeste kampaaniate kaudu noomimisest keskkonnahoiuks, vaid muuta tuleks keskkonnapoliitikat – likvideerida eos keskkonnareostus, mitte anda luba suurtööstusele toota midagi sellist, mis seaks ohtu meie püsimajäämise mererahvana.