Jüri Estam

 

Kuigi me tunneme Eestis praegu endiselt rõõmu peagi lõppeva suve viimastest aistingutest (päikesepaiste läbisegi vihmahoogudega; kaunid päikeseloojangud roosaks värvunud pilvedega), on tänavu õhkkond me ümber minoorsem sel aastaajal kui muidu.

Lapsed on juba mitmendat päeva järjest jälle koolis käinud.

 

See tundub ligi möödapääsmatu olevat, kuid ei tarvitse suurt vaimustust ühiskonna vanemates ja tõbisemates, koroonaviiruse uue elavnemise pärast muret tundvates liikmetes esile kutsuda.

Meie inimeste käitumine ei paista oluliselt erinevat paljude teiste liberaalse kallakuga heaoluriikide liikmete omast.

 

Minu arust heiskas professor Irja Lutsar, kellest on kujunenud tervishoiuküsimuste üks peamisi autoriteete Eestis, piltlikult öeldes aga valge lipu mõne nädala eest, konstateerides, et meil tuleb lihtsalt “selle haigusega elama õppida”.

 

Inimesi paremini käituma kutsuvaid hääli ma siin eriti palju ei kuule.

 

Haigestunute arv tõuseb viimasel ajal igatahes iga päevaga.

 

Ning virelevaid majandussektoreid on meil mitu.

 

Laevanduse- ja turismikontsern Tallink näiteks koondab inimesi massiliselt.

 

Ja Euroopa riikide piirid võivad jälle kinni minna.

Kogeme juba mitmendat kuud järjest deflatsiooni.

 

Ostujõud suureneb ja hinnad alanevad.

 

Teistes tingimustes võiksid tavakodanikud-tarbijad seda heaks uudiseks pidada, kuid antud situatsioonis näib see rohkem hiiobisõnumi moodi välja.

 

Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda kuuluva rahandusministri Martin Helme reaktsioon kõigele sellele on laenata, laenata ja veelgi enam laenata, millise abinõuga pole päri ei Eesti Pank ega opositsioonipartei Reformierakond.

Eelnevale lisaks on meie lähiümbruses tunda muudki võbelemist.

 

Esimese asjana hommikul tuleb uurida, kas Valgevenes pole olukord järsult vägivaldsemaks läinud, milline areng ei tarvitseks ka Eestit sellest puutumata jätta.

Rahutuks teeb muidugi ka Moskva käitumine.

 

Venemaa opositsioonijuhi Aleksei Navalnõi mürgitamine spetsiaalse ainega pole tühiasi.

 

Lugu osutab ka sellele, et Venemaa juht V. Putin on veelgi kardetavam isik kui siiani tundus.

 

Katse poliitilist vastast füüsiliselt elimineerida või sandistada viitab omakorda sellele, et Vene poliitiline “kultuur” on lootusetult tagurlik.

 

Selliseid toiminguid ja trikke rakendati ammu keiser Nero ajal Roomas ning keskajal Euroopas.

 

Tsiviliseeritud kultuurid on nende kasutamisest aga ammu loobunud.

Kuid tuleme nüüd tagasi teemade juurde, mis on konkreetsemalt Eesti ja eestlusega seotud.

Esiteks küsimus imagoloogiast Eestis.

 

Oleme hiljuti “pääsenud pildile” – lausa globaalselt – tänu spioonimärulile “Tenet”, millest üks osa filmiti Lasnamäe nn “kanalis” ehk Tallinna Laagna teel, teine aga Tallinna Linnahallis, mille algne nimetus oli V. I. Lenini nimeline Tallinna Kultuuri- ja Spordipalee.

 

Kahjuks vaatamata Linnahalli vägagi julgele arhitektuurilisele ideele, on kõnesolev hoone räämas, lagunenud, ja see lõhnab autoritaarse riigikorra järele.

 

Vaevalt siis, et “Tenet” Eestile just parimat reklaami tegemas oleks.

Teiseks “maineprojektiks” osutus autoralli maailmameistrivõistluste ühe etapi läbiviimine Lõuna-Eesti künklikel teedel septembri alguses, millesse valitsus miljoneid eurosid investeeris, ning mida peaminister Ratas jõuliselt üles kiitis.

 

Mina isiklikult nn rallispordi suur fänn ei ole, pidades seda looduse narrimiseks.

 

Ka ei meeldi selline lärmakas tolmu üleskeerutamine nähtavasti Õhtulehe arvamustoimetajale Laur Uudamile, kes kirjutas, et riik olla “nahast välja pugenud”, et “rallipidu saaks ikka vaatamata koroonaviirusele peetud”.

Lõpetuseks aga mõnedest teadetest eesti pagulaskonna radadelt.

 

Kõigepealt väljendan kaastunnet lähedastele pärast teadasaamist, et siit ilmast lahkusid hiljuti doktorid Aarand Roos ja Boris Auksmann.

 

Esimene neist kutsuti Toonela teele 9. augustil Tallinnas ja teine 2. septembril Californias.

 

Eestlus ja selle kunagine pagulaskogukond on jäänud ilma kahest suurepärasest mehest, ehk kahest oma kodumaad armastanud isiksusest.

Jämedalt öeldes leidub siin ilmas kahte sorti inimesi.

 

Need, kes vajavad palju ja võtavad palju ning teised, kes pigem panustavad.

 

Sellised, kes panevad ikka ja jälle õla ühiskonnale alla.

 

Aarand Roos – kordumatu isiksus - andis oma arvestatava panuse kirjandusse, diplomaatiasse, välisvõitlusesse, usuellu ning poliitikasse.

 

Boris Auksmann omakorda kujutas endast Los Angelese eestlaskonna äärmiselt olulist alustala koos abikaasa Astaga.

 

Boris: tark ja elujõuline inimene. Selline hea naljasoone ja suure naeratusega tegelane, kes aitas LA eestlaste kogunemispaika rajada ning hoida, “vägesid” sageli juhtides.

 

Meie – pagulaslapsed – keda võiks teatud mõttes ka orbudeks pidada, saime endale tänu sellistele inimestele kodu LA Eesti Maja või siis õigemini kõikide eesti majade näol.

Torontost tuli aga uudis, et sealne Eesti maja on müüdud.

 

Suuruse poolest oli see me eesti majade lipulaev.

 

Mõne aasta pärast pidavat selle asemele tulema uhke eesti kultuurikeskus Toronto südalinnas.

 

Esialgu võimaldatakse oganisatsioonidele-seltsidele TEM ruumide jätkuvat kasutamist, kui lasketiir välja arvata.

 

Torontos räägitakse linna peal ka seda, et varsti kavatsetakse sulgeda sealne Peetri kirik.

Üks tuttav kirjutas Torontost e-posti: kui peaks tulema lõpp nendega, st “pensionäride klubi, lasteaed ja kool, gaidid, skaudid, pank, laskurklubi jne, siis hääbub ka inimeste side nende üritustega”.

Leidus üpris suur inimeste ring Torontos, kes oleks alternatiivina meeleldi näinud TEM ülesputitamist ja kobestamist, kuid nad ei olnud selle saavutamiseks piisavalt hästi ette valmistatud.

Üks filosoof lausus kunagi: paljud inimesed peavad muutusi eduks ja kipuvad samas arvama, et “edu” on sünonüümne tarkusega.

 

Tegelikult näitab tulevik, kuidas uue rajatisega Torontos rahule jäädakse.

 

Küsimärk jääb aga õhku rippuma: kas uus kunstide hoone suudab Broadview Avenue’l seisnud Toronto eestlaste kodu igas mõttes ikka asendada?