Jüri Estam

 

Jääb mulje, nagu see suhteliselt vähene osa, mis on järele jäänud eesti pagulaskonnast ei oma arvestatavat kontrolli selle üle, mida meie kohta kirjutatakse ja sugereeritakse Eestis eneses, rääkimata teistest maailmajagudest.

 

Oleme muidugi harjunud sellega, et Läänes esines raskusi pildilepääsemisega, mis meie narratiivi puutub.

 

Isegi kui oleme saavutanud publitsistilisi edulugusid, on tuul me sõnad arvestatavas ulatuses siiski ka minema puhunud.

 

Oleme jutustanud oma kodumaast rohkem ja meist endist vähem.

 

Suuresti süüdi selles kommuniste käe kaudu kannatanute “oma loo” esitlemise Sisyphose kogemuses on tuntud tõde, et võitjad kirjutavad ajalugu.

 

Lääneriigid olid liidus massimõrvar Staliniga II MS ajal.

 

Vähesed on julgenud selle traagilise kombinatsiooni moraalitusele tähelepanu juhtida, mis teeb meie narratiivi esiletoomise tublisti raskemaks.

Järjest vändatakse Hollywoodis ja Moskvas põnevusfilme, kus makstakse jälle kätte haakristi sõdureile, kuigi need on tegelikult ammu surnud.

 

Muidugi oli kahjutegu, millega Hitler koos Staliniga a. 1939 hakkama sai kolossaalne.

 

Ning pole mingi saladus, et ka Berliinil olid kurjad kavatsused Eesti suhtes.

 

Iga saja filmi kohta, mis Hitlerit ja tema ideoloogiat jälestavad, näidatakse kinolinal vaid üksikuid selliseid, mis käsitlevad kommunismi koletist ja selle hirmuvalitsejaid.  

Kes laias maailmas teab suurt midagi pagulaseesti trükisõnast?

 

Isegi kodumaal on meie looming pigem “nišitoode” kui osa eesti kirjanduse peavoolust.

 

Maria Kopperman (“Minu 12 aastat Siberis”), Valev Uibopuu (“Keegi ei kuule meid”), või siis Arved Viirlaidi teosed - need on küll olemas, kuid millises ulatuses on need koolinoorteni jõudnud?

 

Ligi pool sajandit on möödunud sellest, mil läänes elavate inimeste silmi avas natukenegi Solženitsõni “Gulaagi arhipelaag”.  

Meie – pagulaskonna viimased mohikaanlased – asume paraku jälle risttules.

 

USAs ilmus äsja teos “The Last Million: Europe’s Displaced Persons From World War to Cold War” David Nasaw sulest, mis käsitleb baltlasi õige jubedas ning kallutatud valguses.

Meisse puutuvate jutustuste suhtes siin Eestis on mul kahetised tunded.

 

“Räägin” siin kaasa, kui kõike seda õige akuutselt omal nahal maitsta saanud inimene, kuigi mitte Eestist otseselt lahkuma sunnituna.

 

Sündisin selleks liiga hilja.

 

Kuid kogu minu elu on olnud moonutatud tänu punastele venelastele ja pruunidele sakslastele.

 

See “rööbastelt maha juhitud eludega inimeste” kirjeldus kehtis isegi veel rohkem mu vanemate ja vanavanemate suhtes.

Mulle läheb see korda, kas nö “putukateadlased” Eestis käsitlevad minu elu enamvähem nii, nagu ma ise seda kogenud olen, ja meid peaks huvitama küsimus sellest, kas maapakku surutud inimesi tervikuna ei serveerita kodumaisele publikule kas sihilikult või kogemata kõverpeeglis. Näiteks teadmatusest.

Nendest, kes läände ja vabadusse jõudsid, suudab tänapäeval vaid murdosa soravas eesti keeles suhelda ja kirjutada.

 

Kodunt minema kihutatud inimeste järeltulijad on tihti amerikaniseerunud või rootsistunud, ja nendele ei tarvitse need teemad enam olulised olla, või nad näevad maailma juba läbi rootslaste või ameeriklaste jt silmade.

Kui Nasaw teos diipiidest tuli üllatusena, siis ka Eestis on hakatud just sel aastal tähelepanu pöörama nendele 70,000-80,000 eestlasele, keda vene kommunistid ja nende käsilased kodunt välja sõid 76 aasta eest.

 

Ainult et kahjuks pigem pagemise, ja vähem kodunt väljatõstmise võtmes.

Kirjutan neid ridu 22. septembril, mil Nõukogude tankid sõitsid oma roomikutega sisuliselt üle Eesti Vabariigi legitiimsest valitsusest Otto Tiefi juhtimisel.

 

Samal või järgmisel päeval 1944 sai Läänemerel torpeedotabamuse saksa laev RO-22, mille pardal mu ema ja ta pereliikmed viibisid.

 

Selleks ajaks olid ameeriklased ja britid Normandia kaudu Saksamaale ju juba lähenemas, ning kõik mõistlikud läände teel olevad eestlased ihkasid jõuda välja nende vägedeni, st vabade inimeste eesliinini.  

Traditsioonide leiutamine on üks huvitav asi.

 

Nii tegeletakse Eestis ka meie portreteerimisega ühe osana kasvavast püüdest käsitleda ja edasi anda eestlaste vastupanuvõitlust selle erinevates kuubedes.

 

Tallinna õpilased osalesid vastupanuvõitlemise päeva päikesetõusul Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu heiskamisel.

 

Tervitan üht panustajat kõigesse sellesse Dr Iivi Zajedovat, ning tema ja ta mõttekaaslaste motot, mida nad Eestist tollal väljasöödud inimeste kohta praegu kasutamas on: “Minna ei taha, kuid jääda ei saa”.

Vastavaid üritusi ja kirjutisi on olnud mitu.

 

Ometi tundub selles mälestamise tuhinas üht-teist semantiliselt ja lähenemisnurkade poolest kas osalt viltu või lausa aia taha läinud olevat.

 

Arvestatav osa “puusse panemistest” ongi olnud seotud semantikaga.

 

Näiteks: kas ikka tuleks ka järgmistel aastatel käsitleda pagulaskonna peamise osa pääsemist demokraatlikesse riikidesse läänes “evakueerimisena” koos sakslastega?

Traditsioonide loomine meenutab väikest tüdrukut, kes seisab peegli ees ja proovib jalga ema kõrgete kontsadega kingi.

 

Alguses toimub see kõikudes ja võib näha koomiline välja.

Nö kahe teraga mõõka käes hoides on vaja täpselt teada, mida sa oma sõnadega saavutada tahad.

 

Olin tänulik, kui kõnesolevaid üritusi Eestis korraldati, kuid mõningate detailide suhtes adusin: nüüd mõisteti meid valesti  või sekka tuli koguni mõni karuteene.

Soomlastel kulus aega, enne kui nad avastasid mõiste “tõrjelahingud” kirjeldamaks adekvaatselt seda, mida nende mehed ja naised üritamas olid Talve- ja Jätkusõja ajal.

 

Ka kodumaal on vaja narratiivi maapakku aetud inimeste kohta peenhäälestada, kuni see meil paremini õnnestuma hakkab.

Kas pagulaskond paneb kunagi veel raamatukaante vahele omaenda, omakäeliselt kirjutatud “ametliku” ajaloo või entsüklopeedia?

 

Siis tuleks lähtuda ajaloolaste (ja ka ajakirjanike) kõige algelisemast kreedost: 1. Kontrolli andmeid. 2. “Get it right” ehk taba naelapead sisu ja mõistete suhtes.