Üldiselt kehtib arvamus, et pärast sõdu kirjutavad ajalugu võitjad. Seda väidetakse ka Teise maailmasõja kohta, mille kaotajatel tuleb leppida võitjate versiooniga, milles hinnatakse tihti erinevalt võitjate ja kaotajate käitumist.
Eestlased on saanud seda tunda kahekordselt. Pannakse pahaks nn ”hääletut alistumist” 1939-1940, aga samuti katset tõrjuda uut okupatsiooni 1944. aastal. Nagu ütleb üks kommentaator: „Valitsus ja Riigikogu lähtuvad 1944. aastal uut okupatsiooni tõrjunud meeste panuse tunnustamisest keeldudes – nende surma oodates – stalinlikust põhimõttest: pole inimest pole probleemi. Kuid kuigi ühel päeval neid mehi enam pole, on eesti rahvas ikka ja probleem veelgi suurem. Varem või hiljem saab see valitsejate endi probleemiks, mis laheneb täpselt sellesama stalinliku valemi kaudu. Minevikku ei maksaks tuleviku vastu välja mängida. Ega ka vastupidi. Üks kasvab välja teisest, tulevik saab mõistetavaks mineviku kontekstis. Eesti noored ei ole juurteta ja ajudeta hungveipingid.”

Tegelikult on see hoiak poliitikute ja ka osa ajaloolaste endi häälega alistumine tookordsete võitjate ees, kellele ei tohi meenutada, et nad lõpuks siiski jäid kaotajateks.
Teisele maailmasõjale järgnes pikk külm sõda N. Liidu ja Lääne vahel. Selles oli N. Liidul see eelis, et tema ideoloogia pooldajad ja sümpatisöörid said demokraatlikke vabadusi nautides õõnestada Lääne rinnet. Osalt rahuliikumise varjukatte all, aga 1960ndatel aastatel õnnestus marksistidel saavutada ülekaal ka kõrghariduse templites – eriti vanades traditsioonirikastes Euroopa ülikoolides. Neil õnnestus maksma panna oma ideoloogia – domineerida ka ajaloo alal ning hõivata kesksed õppetoolid, seejärel vältides neil teisitimõtlejatest kandidaate. Vähesed erandid pidid taluma ”õige ideoloogia” ehk marksismi esindajate vihast laimu ja põlastust.
Siin Taanis ja eks mujalgi oli tulemuseks, et külma sõja lõppedes istusid ülikoolides ka ajaloo õppetoolidel enamasti marksistid, minevikuga kas komparteis või mõnes selle fraktsioonis (trotskistid, maoistid jt). Neid kohalt ei kangutatud, nagu nad varem olid teinud oma vastastega. Vastupidi, nende kaudu imporditi Lääne ülikoolidesse N.Liidu mõjualalt koguni kompartei ideolooge. Kohalikud ”unustasid” väliselt oma mineviku, aga vana arm ju ei roosteta. Taanis on neid vahepeal kaasatud mitmes uurimisprojektis, tulemustes ilmnevad nende ideoloogilise mineviku jäljed. Näiteks olid mitmed kaastöölised Taani suures entsüklopeedias (20 köidet 1994-2001, lisaköide 2002), kus nende poliitilistest ja ideoloogilistest artiklitest paistab läbi kirjutajate taust. Kommunismi kuritegusid ja kaasajooksikute tegevust käsitati liiga leebelt. See ei jäänud  tähelepanuta ja pärast kriitikalainet oli kirjastus sunnitud mitmeid artikleid korrigeerima.
Nüüd on käsile võetud põhjalikum külma sõja uurimine. Taani poliitika sellel ajal oli tugevalt mõjutatud vasakpoolsetest vaadetest. Hiljuti ilmunud külma sõja leksikoni on aga taas tabanud terav kriitika. Selles kujutatakse tookordseid äärmuslikke vasakpoolseid poliitilisi grupeeringuid kui demokraatiale hädaohutuid, ignoreerides või alahinnates nende idapoolseid ideesid ja sidemeid. Ignoreeritakse N. Liidu agressiivset hoiakut ja vaikitakse kohalike radikaalsete vasakpoolsete eesmärkidest. Kriitikud küsivad, kuidas on võimalik kirjutada külmast sõjast mainimata Gulagi?
Seda süüdistust tõrjudes väidavad kirjutajad, et nad käsitlevad ainult Taani ajalugu. Aga kuidas on võimalik ohvreid ignoreerides isoleerida väikest Taanit ja mitte informeerida noori lugejaid, et see oli võitlus vabaduse ja orjastamise vahel? Peale selle ei jälgi toimetus seda printsiipi, sest on käsitletud ka mccarthy’ismi USA's. On ka juhitud tähelepanu faktile, et leksikoni toimetuses on üks endine stalinist, praegu veel Kopenhaageni ülikooli professor. Peale teda on kaastööliste hulgas esindatud endised komparteilased. Külma sõja ajalugu kirjutavad suurelt osalt endised vasakpoolsed. Neil on loomulikult vabadus seda teha, aga mitte oma minevikku varjates. Samuti on vabadus juhtida tähelepanu faktile, et nad esindavad kaotajaid.
Sellel on sugulust ajaloo kirjutamisega Eestis. Külma sõja ajal paiknes Eesti idapool rindeliini, ei olnud mingit ideoloogilist diskussiooni ajaloo teemadel. Taasvabanemine tõi selle esindajate hulgas kaasa näilise meelemuutuse, endistest kommunismi ehitajatest said nimeliselt demokraadid, aga tegelikult elab paljudes edasi ENSV. Nende taust on ju palju tugevam, ka nende vanemad olid tihti selle süsteemi teenrid, mille kaotus veelgi tekitab südamevalu, mis ilmneb sovetiaja nostalgilises käsitluses. Nii on see võrreldav, ka Eestis kirjutavad eelnevat ajalugu osalt eelmise süsteemi soosikud, aga tegelikud kaotajad. Tulevik paneb loodetavasti asjad paremini paigale.

Vello Helk