Jüri Estam

 

Me võiksime üheskoos tagantjärele õnne soovida Mai Raud-Pähnile, kes sai 2. novembril Stockholmis saja aastaseks.

 

Paljud sealsed eestlased mäletavad teda Rootsi Eestlaste Liidu büroojuhatajana ja ajakirja Rahvuslik Kontakt toimetajana.

 

Ma pole vist kogu elu jooksul ühtegi teist inimest kohanud, kes oleks Maist veel elujaatavam!

 

Ajalehelugejad, kes omavad juurdepääsu arvutile (vt “Digiteeritud eesti ajalehed” internetis) võiksid käia seal Mai Raua elulugu meelde tuletamas.

 

Vt Vaba Eesti Sõna 1990. aasta 29. novembri numbrit, lk. 6. Selline pagulaskonna “Grand Old Lady” siis ehk üks mitmete selliste hulgas.

 

Mai Raud-Pähn on niihästi daam kui ka eesti ürituse eest alati seisnud tõeline “amatsoon”.

Stockholmi Eesti Majaga on lood aga kehvasti.

 

Tee lahti Postimehe internetiportaal ja toksi sisse märksõnad “Kohtukullid kriiskavad Stockholmi Eesti Maja korstnatel”.

 

On valus lugeda sellest, kui ebaadekvaatselt meie isade-emade ja vanavanemate poolt ülesehitatuga tänapäeval ümber käiakse.

Kui juba pajatada meie diasporaast, siis hiljuti ilmus uus raamat ajaloolaselt Kaarel Piirimäelt, milles on teiste asjade hulgas juttu Eesti diplomaatidest võõrsil, nii sõja ajal kui ka sõjajärgsetel aastatel, alustades Ernst Jaaksonist.

 

Piirimäe teos nimega “Sama hästi kui venelaste maa” keskendub peamiselt Londoni ja Washingtoni poliitikale Balti riikide suhtes Teise maailmasõja eel, selle vältel ning ka pärast.

 

See on hea leid iga inimese jaoks, kes on huvitatud ajaloost ja geopoliitikast, aga ka sellest, kuidas meid Stalinile kolmveerand sajandi eest hõbekandikul üle anti.

Kanadast teatas Eerik Purje, kes kuulub Mai Rauaga samasse põlvkonda, oma uue raamatu peatsest ilmumisest nimega “Vakamaast aakriteni”, mis on mõeldud vastukaaluna Tõnu Õnnepalu kurikuulsale kevadel ilmunud ”Aakrile", milles Õnnepalu irvitab õige küüniliselt Kanada eestlaste ja nende väärtuste üle.

 

“Vakamaast aakriteni” peaks jõudma müügilettidele enne jõule.

Nüüd jõuame aga tänase kirjutise tähelepanu keskpunkti juurde.

 

Lühidalt öeldes lüüakse Eesti Vabariigis nüüd lahinguid abielu defineerimise probleemi üle.

 

Tahtmine, et ka tulevikus saaksid abielu sõlmida vaid mees ja naine ning mitte mees mehega või naine naisega, on sedavõrd tähtis praegusesse valitsuskoalitsiooni kuuluva Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ehk EKRE jaoks, et EKRE soovib seda küsimust aprillis rahvahääletusele panna.

Nii mõnigi inimene arvab, et siin pole tegemist kuigi tähtsa teemaga.

 

Et meil esineb sellest palju olulisemaid poliitilisi-ühiskondlikke muresid, mis vajavad lahendamist.

 

Ilmselt arvavad nad õigesti.

 

Ometi ei oska need, kes niimoodi mõtlevad, palli tegelikul liikumisel pallimängu ajal silma peal hoida.

Kaalul on loomulikult see, kas Ida-Euroopa riikidel tuleb järele anda liberaalse Lääne survele.

 

Kuid mis on kahjuks sama palju mängus, on rohkem kui ühe leeke kõige selle ümber lõkkele puhuva poliitilise partei võimuiha.

 

Võim demokraatiates saadakse ju enda kätte valijate mõjutamise kaudu.

Geiabielu toetavad reformierakondlased, erakond Rohelised ning Eesti 200. Viimasega neist ühines Toomas Hendrik Ilvese poeg Kristjan Luukas vaid mõne päeva eest.

 

Pagulaste järeltulijate jaoks paistab selles duellis ruumi eksisteerivat veel ja veel, kuna Kanadas elav suhtekorraldaja Marcus Kolga on asunud valjusti protestima EKRE positsioonide vastu, eriti pärast seda, kui siseminister Mart Helme ütles hiljuti välismaisele meediale, et eesti geid võiksid kaaluda “Rootsis ringi jooksmist”, kus nendesugustesse suhtutakse soosivamalt kui (ekrelaste poolt) Eestis.

Minu jaoks on eesti homod meie homod.

 

Mõte sellest, et neid võiks tänaval vaenata või töökohal diskrimineerida, tundub jõhkrana.

 

Samas pole selle veeru lugejatele saladus, et Estam on hingelt traditsionalist.

 

Usun klassikalistesse vabadustesse nagu liikumisvabadus, mõtte- ja eneseväljendamisvabadus, kogunemis- ja meeleavaldamise vabadus, usuvabadus ja valimisvabadus ning vabadus informatsiooni ja ideid otsida, saada ning levitada igasuguste abinõudega ja riigipiiridest sõltumata.

 

Kuid usun ka, et abielu mehe ja naise vahelise institutsioonina on olnud klassikaliselt põhjusega kaitstud. Selliseks see tava ka jääma peaks.

Helme väljaütlemiste tõttu tegid kolm valitsuse parteid 72 tundi sellise näo, nagu midagi šokeerivat oleks juhtunud, kuid otsustasid seejärel, et nad valitsevad siiski vanaviisi edasi.

 

Raadiokommentaator Priit Hõbemägi lausus selle peale umbes midagi sellist: valitsus Eestis istub sihukese rahahunniku otsas, et vaid lollakad laseksid praegusel koalitsioonil ära laguneda.

Eriti patune, paistab mulle, on konservatiivsusest aina kaugemale kalduv Reformierakond, kes on lahingusse läinud sallivuse eest seisvate ja oma voorust signaliseerida püüdvate lipukirjade all.

 

Tegelikult piinavad reformareid aga võõrutusnähud (ing. k. withdrawal symptoms).

 

Reformierakond, milles võis ja võib osalt ikka veel näha kapitalismi usku üleöö läinud ENSV “tähtsate tegelaste” parteid, on niivõrd harjunud võimu omamisega Eesti Vabariigis, et neile harjumatu võimu puudumine ehk opositsioonisolek ajab reformarid väljakannatamatult närvi.

 

Valitsuskoalitsiooni siiani abitult kõigutada püüdnud Reformierakond on lõpuks selle vägikaika üles leidnud, mis neid tagasi võimule tuua võiks. Või mitte!

 

Abielu defineerimise tüliõunaga askeldamine võib aga ka EKREle tagasilöögi anda, olenevalt sellest, kuidas see lugu kulgeb.

Ilvi Cannon kirjutas hiljuti: “Kui abieludefinitsioon masside huvi Eestis varem üles ei kütnud, siis nüüd küll.

 

Kõik arutavad – asjatundjad, poliitikud, ajakirjandus, inimesed pereringis.

 

Ja kui üldrahvalikuks arutlemiseks läheb, siis reeglina tekivad ka pooled, põrkuvad seisukohad.”

Kuna homoabielude valupunkt keerleb tegelikult võimuküsimuse ümber, siis ilmneb, et see pole põrmugi teisejärguline teema eesti parteide jaoks, kes on nüüd asunud rahvast abielu teema tulise oraga pikemaks ajaks torkima.