Jüri Estam

 

Kasvamas on surve, mida Euroopa Liidu (EL) “establishment” ja veel mõned jõud on avaldamas Ungarile, Poolale ja Eestile, et need sanktsioneeriksid samasooliste inimeste abielu.

 

Sellekohane ametlik Euroliidu strateegia avaldati 12. novembril.

 

ELi sakslasest president Ursula Gertrud von der Leyen oli selle oma k.a  kõnes olukorra kohta Euroopa Liidus küll juba varem välja kuulutanud.

Eestilt ja Rumeenialt oodatakse sellele lisaks nn vaenukõne kriminaliseerimist.

 

Loe selle kõige kohta rohkem portaalis lõunaeestlane.ee (“Euroopa Komisjon tutvustas oma esimest strateegiat LGBTIQ-inimeste võrdõiguslikkuse kohta ELis”).

 

Veel üks lugemismaterjal võiks olla artikkel “European Union Tries to Counter Anti-L.G.B.T.Q. Wave in Hungary and Poland”. See ilmus 12. novembril ajalehes The New York Times.

Surve geiabieludega nõustumiseks on läinud intensiivsemaks Eesti sees juba mitu nädalat järjest.

 

Siinsed massiteabevahendid võivad küll jätta valemulje, nagu Eesti elaks neis asjus kuidagi uhkes isolatsioonis.

 

Et see on meie riigisisene teema, mis on hakanud “kodukootud” Eesti poliitikuid juhuslikult viimasel ajal huvitama.

 

Abielureferendumi korraldamise programmipunkt on muidugi kirjutatud sisse Eesti valitsuse koalitsioonilepingusse, seda siis EKRE kui ühe koalitsioonipartneri tingimusena.

 

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond seisab traditsioonilise perekonnamudeli kaitsmise eest.

 

Mõnevõrra ebaselgemad on lood aga kahe teise koalitsioonipartneriga, kuna EKRE seisukoha vastaseid esineb tegelikult nii Isamaa kui ka Keskerakonna leeris.

 

Isamaa ridades pidavat suisa poliitiline mõra eksisteerima antud küsimuses.

Vastav rahvahääletus (või kas sünnib vaid rahvaküsitlus?) peaks toimuma 2021. a suve hakul.

 

Peaminister Jüri Ratas soovib valijatelt küsida: „Kas abielu peab Eestis jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks?"

 

Juhul, kui vastus rahvalt peaks tulema “jah”, peab selline säte ka meie põhiseadusesse minema, nii nagu koalitsioonileping seda ette näeb.

 

Siinkirjutaja nõustub ise aga keskkonnakaitsja Marek Strandbergiga, kes leiab, et rahvale esitatav küsimus peaks tulema täiesti otse asja juurde, à la: “Kas Eestis tohib mees mehe või naine naisega abielluda”?

EL üritab seda kõike serveerida inimõiguste ja avatuse teemana.

 

Et need, kes ei poolda homoabielu, pole avatud ehk on sisuliselt halvad inimesed.

Kogu see lugu meenutab sektide käitumist, koos kõrgete preestritega.

 

Tegemist oleks nagu pooleldi väärtuste ja pooleldi käskudega, eriti aga ka katsega suurt voorust kogu maailmale demonstreerida.

 

See muudab meele aga mõruks, kui osad Euroopast ei soovi lasta end homoseksualiseerida, sest homoseksuaalsusest on vaja lõpuks luua üks kohustuslik ja standardiseeritud Euroopa dogma, millest kõrvale kalduda ei tohi.

Ungari ja Poola valitsuste ja EKRE mätta otsast vaadatuna tuntakse aga kohustust moodustada õiguslik barjäär perekonnaväärtuste kaitsmiseks, väljastpoolt jõuga pealesurutava ning suvalise ideoloogilise surve vastu.

Kaalul on tõsised teemad. Kui EL saab oma tahtmise neis asjus, siis nendele tagurpidi käiku tulevikus enam naljalt ei anta.

 

Kui Eesti valijad peaksid legaliseerima samasoolised abielud, siis selliseks meie ühiskond ka pikaks ajaks jääb. See tava põlistatakse.

Poleks võinud arvata, et Euroopa Liidu komisjonil (valitsuskabinetil) on selline asi olemas, nagu Väärtuste- ja läbipaistvuse minister, ehk komissar ehk formaalselt “volinik”, kuid selline propagandaminister on tegelikult täiesti olemas liberaalse Tšehhi poliitiku Vera Jourová näol.

EKRE seisab suhteliselt üksinda Eestis oma vaadetega, kuna Keskerakond ja Isamaa liikmed pole kõik traditsioonilise abielu toetajad.

 

Iseenesest on eelseisev referendum, mis kahjuks jääb meil kirgi kütma rohkem kui pooleks aastaks, midagi lakmuseproovi taolist.

 

Selgelt vasakpoolsetena on end näidanud Rohelised koos erakonnaga Eesti200, aga ka Sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond.

 

Ilmselt üks kõige huvitavam asi kõige selles juures ongi kuivõrd jõuliselt Reformierakond on end positsioneerimas praeguse vägikaikaveo käigus sotsiaalselt vasakpoolsena.

 

Majanduslikult võivad reformistid suhteliselt parempoolsed olla, sotsiaalselt aga agaralt vasakpoolsed ning immigratsioonilembelised ka.

 

Selline ongi tüüpiline Euroopa stiilis liberaalne erakond tänapäeval.

Kes tahaks veidi parempoolset selgust saavutada kogu selles poliitilises virvarris võiks tellida endale koju sellise värske Suurbritannias ilmunud teose nagu “Moralitis – a Cultural Virus” (autorid Robert Oulds ja Niall McCrae).

 

Ouldsi ja McCrae sõnum kõlab umbes nii: suured muutused nö poliitilises demograafias hakkasid aset leidma pärast Nõukogude Liidu ja selle satelliitriikide laialivalgumist 30 aasta eest.

 

Lääne ühiskondades elavad kommunistid ja teised mitut karva vasakpoolsed kaotasid siis usu sotsialistlike nn “lahenduste” suhtes ja nii oli vaja leida enese jaoks uusi rõhuasetusi, suundi ja võtteid.

 

Rootsis näiteks muutis Kommunistlik erakond oma nime lihtsalt “Vasakpoolseteks”.

 

Tänapäeval pole vasakpoolsete parteide eesmärk enam üksnes sotsialismi edendamine majandusliku utoopia tähenduses, kuigi isegi sellest polda otseselt loobutud.

 

Nüüd hoitakse kõrgel juba multikulturalismi lippu, üritatakse saavutada LGBTQ segmendile uusi õigusi ja lõhutakse traditsioonilisi väärtusi kus võimalik.

Vasakpoolsust immutati Läände juba enne Vene revolutsiooni.

 

Seda süstiti aga eriti süstemaatiliselt Euroopasse ja USAsse Moskva poolt pärast Teist maailmasõda. Mõtle näiteks särkidele Che Guevara kujutisega!

 

Tundub igatahes iroonilisena, et lääneriigid saavutasid enamvähem võidu NSV Liidu üle 90ndate aastate algul (mitte, et Venemaa ja mitmed Moskva mõjusfääri varem kuulunud riigid oleksid praeguseks väga kaunikestena välja kukkunud), kuid vasakpoolsed viirused jätkavad oma võidukäike just Läänes tänapäeval ning seda rohkem kui ühes riigis, lausa märgatava eduga.