Jüri Estam

 

Kuigi inimestel ümber maailma on täiesti kõrini koroonanuhtlusest, on ka eestlastest saanud nüüd maskikandjad.

 

Kui Narva ümbrus välja arvata, on meil meditsiiniliste näitajate poolest siiani küll paremini läinud, kui näiteks Leedus, kus pisik päris äkilisel kombel lõunanaabreid praegu painab.

Õnneks ei vea meid kunagi alt eestlastele omane naljasoon. Selline eestlaslikult kuiv ja isegi subtiilne. “An understated sense of humour”, nagu ütlevad inglased.

Raadios rääkis üks naisterahvas sellest, et neil seal Kihnu saarel avati uus tantsusaal.

 

Kuna Eestis kehtestati mõne nädala eest “sunduslik-vabatahtlik” maskikandmise kohustus, millest inimesed arvestataval määral ka kinni peavad, siis rääkis kõnesolev saatekülaline, et sellest tulenevalt toimus neil mitte niisama ball, vaid hoopis midagi “maskiballi” sarnast. Naljaga pooleks, muidugi.

Kuna jutt käis siin juba raadiosaadetest, siis minusugustele noortele raadioajakirjanikele anti paljude aastate eest sellist nõu: kujuta stuudios olles ette – n-ö vaimusilmas – kui mikrofon sisse lülitatakse, kedagi kellele su sõnad suunatud on. Keegi tuttav näiteks.

 

Selleks, et tekiks kujundlikus mõttes “silmside” oma kuulajaskonna ehk auditooriumiga.

 

St säde ehk loodetavasti mingi otsesem kontakt.

 

Et nõnda tehes võivad su sõnad mõjuda vahetumalt-isiklikumalt, kui peaks hästi minema.

 

Nii ma mõtlesin seda tööd tehes oma vanaema Alice Naelapea peale.

 

Kui Alice puhkab kahjuks küll juba Otepää uue kalmistu mulla all, siis täna arvutisse sõnu ja tundeid toksides tuleb tunne peale, et jõulude eel soovin vahetumat kontakti Vaba Eesti Sõna tellijate ja lugejatega, ükskõik millises osariigis või maailmajaos te seal kaugel ka ei viibiks.

Nägin hiljuti unes, et asusin ühes eesti majas kusagil.

 

Neid eesti majade külastamisi on minevikus tihti esinenud, nii ühes kui ka teises riigis.

 

Kauaks neid eesti majasid veel on, seda ma ei tea, kuid und nähes adusin – kuigi see oli kõik unelaadne abstraktsioon, et viibin jälle oma inimeste seas. Oma suurpere rüpes.

Kas ma just terve oma vasaku käe selleks ohverdaksin, kuid vasaku käe väikese sõrme äkki küll, kui saaksin pääseda imekombel tagasi Los Angelese Eesti Majja aastate eest, kui meid oli palju ja Naisklubi oli katnud jõuludeks (või Vabariigi aastapäevaks või mõneks muuks oluliseks puhuks) peolaua.

 

Nii külma kui ka sooja laua.

 

Oi – millised mõnusad valmiva toidu aroomid, millele lisandusid suures saalis veel kuuseokste ja sulava küünlavaha lõhnad.

 

Mitut sorti heeringat ja rosoljet, kuigi ma ise ei juhtu suur rosolje fänn olema.

 

Suured vaagnad sülti, sealihapraad ja muidugi üks väikene viin.

 

Kohv ning selle kõrval safrani, rosinate ja mandlitega kringel – see lõhnade n-ö palett oli ahvatlevalt lai.

Üks või teine daam võis küll protestida, et seekord ei olnud pirukad tal päris hästi õnnestunud, millisel juhul tahaksin küll teada, kuidas üks hästi õnnestunud pirukas maitsma peaks, sest tema omad viisid keele suisa alla.

 

Sellised peekoniraasukestega tehtud pirukad näiteks, mis tunduvad olevat lätlaste peamiseks rahvusroaks.

 

Sellised meeldivalt kuldpruunid ja läikivad pirukad.

 

Ise oli too armas naisterahvas olnud üleval poole ööni köögis askeldades, valmistamaks jõulurõõmu oma kaaskonnale.

Pärast jõulujumalateenistust kogunes rahvas alati tükiks ajaks kirikutreppidele, et kätt suruda ja vahetada natukene uudiseid enne koju suundumist oma pere rüppe.

Minu grammofon ehk heliplaatide mängimise riistapuu on hetkel rivist väljas, kuid tuleval aastal ostan uue ja siis kostavad meie kodu seinte vahel jälle Los Angelese eesti segakoori liikmete hääled, eriti kuna üks plaat või siis plaadi üks pool oli pühendatud jõululaulude n-ö kullafondile.

Kui niimoodi minevikus viibida – eestlased on ju kange laulurahvas – siis mõnikord mõtlen “oma” kogukonna või siis kogukondade kontekstis ühe mu lapsepõlve lemmikraamatu peale, millel nimeks “How Green was my Valley”, mille sündmustik leiab aset ühes Wales’i söekaevurite külas, kus –  sadagu taevast kasvõi pussnuge –  inimesed ühte hoidsid. Ühislaul on olnud kõmrilaste pidev saatja läbi aegade.

Neid aastate jooksul armsaks saanud eesti maju on nii palju olnud – Los Angeleses, Lakewoodis, New Yorgis, Leicesteris (Inglismaal), Stockholmis ning Lundis ja teab kus veel!

 

Veelgi enam pöördub mõte aga 2020 a. viimastel päevadel nende kaasmaalaste ja sõprade poole, kes elavad siin-seal laialipillutatuna mööda Ameerikat.

Kui lüüa lahti Bernard Kangro ja Valev Uibopuu käe alla ilmunud pildiraamat “Eesti talu” (avaldati Lundis a. 1959), võib sealt lugeda, et “endistel aegadel toodi eesti talus jõuludeks sisse jõuluõled.

 

Seal oli hea lastel hullata. Hiljem see komme vähenes ja tavalisemaks sai jõulukuusk.

 

Enamasti toodi see talu omast metsast ja loomulikult võeti kõige ilusam mis leidus.

 

Jõuluõhtul, pärast kirikust kojujõudmist, istuti kuuse alla, loeti pühakirja, lauldi jõululaule ja jagati kinke.

 

Perenaine ja peremees käisid hilisel õhtutunnil veel tallis ja laudas ning viisid loomadele leiba ja kaeru.

 

Üldiselt olid jõulupühad külaskäikude ajaks. Kui aga üksi kodus oldi, loeti raamatuid, ajalehti või värsket kalendrit, mängiti ka kaarte või kabet.”

Meil Eestis tulevad Covid-19 ajastul paljudes leibkondades just nimelt sellised “üheperejõulud”, mis varasematel aastatel tegelikult tihti tavaks olid.

Minul isiklikult on viimastel kuudel paaril korral kontakti olnud Vaba Eesti Sõna lugejatega.

 

Seda seega rohkem kui tavaliselt.

 

Kujutan ette, et mõni inimene VESi tellijate peres võib leida end situatsioonis, kus ta omaette jõule tähistab ja uut aastat vastu võtab.

 

Üritan – näiteks käesoleva veste kaudu – teiega ehk sinuga ühenduses olla (umbes nagu raadiolainete, kui mitte just “astraalprojektsiooni” kaudu) 2020 aasta lõppedes.

 

Ehk nagu salmikene ütleb: “Kuigi kodukolle kaugel, mõtteis sinna rändan taas.

 

Jõuluõhtul küünlavalgel mõtteis oleme kõik koos”.

 

Või siis: “Lennaku kork, kõlagu pauk. Uue aasta õnne ja tervise auks!”

 

Soovin – meile kõigile pöialt hoides – häid pühi!