Lugesin hiljuti iroonilist netikommentaari: ”Mulle ka Ilves ei meeldi - polnud koos meiega pioneer, kommunistlik noor ja pole teeninud vapras Punaarmees! Pole ehitanud kommunismi koos meie ja seltsimeestega, sellist küll ei saa usaldada! Kas ta Lenini teoseidki on lugenud? Mingi imperialistlikest riikidest saadud haridus?”
See haakub tähelepanekutega eelmises kommentaaris. Netis vohab rahulolematus, mis aga ei leia tõestust valimistulemuste kaudu. Rahulolematute kohaselt said ainult need oma hääled ausalt, kes neile meeldisid, aga need, kes ei meeldi, nende häältega manipuleeriti?

On ka teist laadi kommentaare, milles rõhutatakse, et igasugune pessimism ja usaldamatus on lahutamatu osa inimloomusest. Aga ilma usalduse ja positiivsuseta pole jälle elus just palju ilusat. Lõppude lõpuks koosneb rahvas inimestest, inimesed käisid valimas, valimistulemus on selline, ja kogu lugu. Kisa ja kära selle legitiimsuse üle on paljas enesefrustratsiooni väljaelamise võimalus. Kui elus on probleeme, siis neid on raske seedida, kuid siiski tuleb energia suunata nende lahendamisele, mitte süüdlaste otsimisele. Kui sa üldse ei valinud, siis pole sul ka sõnaõigust. Sõnaõigus on neil, kes võtsid osa, mitte neil, kes kõrvalt kiibitsevad.
Kahjuks pole olemas mesimagusaid ideaallahendusi. Mitmed tahavad olla iseseisvad ja ilma liitlasteta, sest liitlastega koostöö tähendab teinekord ka nende aitamist.
Iga eestlane on ise nii tark, et ei ühine teise targaga lähtudes iseenese tarkusest, sest iseendile tarkade nimetuse panek pole kõige andekam teadvustamine uute liikmete värbamiseks. Kaotasid üksteisest eraldiseisvad poliitilised jõud, kelle keskel üksikult võttes oli isegi võitjatest targemaid.
Kui tahetakse võimu juurde pääseda, mis peaks ju olema iga partei eesmärk, tuleks valimistel lüüasaanutel, nii väikeparteidel kui üksikkandidaatitel ühineda. Kõigepealt tuleb loobuda oma tarkuse maailma nabaks kuulutamisest ja ühineda ühise eesmärgi nimel - nagu kõik ühest suust väidavad - parema ja elamisväärsema Eesti nimel. Oleks aeg loobuda oma eri radadel võidujooksust ja moodustada üks ühine nägemus võimule tuleku võimalustes. Pärast võib jagada omavahel neid teostatavaid ja mitteteostatavaid maailmanägemusi. Soomlased oskasid seda paremini. Kui oma vigadest ei taheta õppust võtta, siis tuleb avasilmi ja mõistusega mõista võitjate taktikat.
Kommentaatorite enamuse silmaring on kitsas. Kui näiteks ei olda nõus arvamus-uuringute tulemusega, on tavaline vastuargument: aga mind ju ei küsitud! Sellega arvatakse tulemus valeks või vähemalt kallutatuks. Keegi ei protesteeri lotovõitjate vastu: aga mina ju ei võitnud!
Suureks rahulolematuse allikaks on palkade võrdlemine Skandinaavia ja teiste Lääne-Euroopa riikidega. Ei saada aru, et võrreldakse võrreldamatut. Kas taasvabanenud Eestil oli pärast poolsada aastat võõrvõimu all sama majanduslik tugev taust nagu nendel vahepeal vabalt arenenud riikidel? Kui üldse võrrelda, siis riikidega, kes olid samal kombel N. Liidu alluvuses.
Kokkuvõtlikult öeldes: anonüümsetes netikommentaarides on vahel asjakohaseid ja huvitavaid sõnavõtte, mis on ka siinkirjutajale pakkunud inspiratsiooni. Siiski sattub nende hulka sageli tõelisi jobusid, kelle arvamustest kellelegi kasu pole ning kes kommentaariumit lihtsalt risustavad.
Võrguajakiri PC World toob välja rea hullemate netijobude näiteid. Esimesena on mainitud esimesena esinevad ajutühjad, siis promojad, kes edestavad halvasti varjatud reklaami. Tema sugulane on kinnisideeline, kes kasutab iga võimalust juhtida jutt oma lemmikteemale.”Asjatundja” tunneb käsitletavat teemat kõigist paremini ning keeldub seetõttu teiste arvamust kuulda võtmast. Eriline tüüp on sõimaja, kes kasutab oma ideede kaitsmiseks isiklikke rünnakuid.
Isehakanud moderaatori elueesmärgiks on foorumi külastajaid ennast soovimatuna tundma panna.
Rahutagaja peamiseks eesmärgiks näib olevat foorumis teiste kasutajate korrale kutsumine. Tal ei ole enamasti midagi asjakohast öelda. Eneseimetlejast küll-ma-olen-tark-mees üritab iga hinna eest leida teiste kirjutatust vigu. Neid on vaja selleks, et demonstreerida oma intellektuaalset üleolekut.  
Vandenõuteoreetik näeb kõikjal salajasi ja tumedaid kokkuleppeid ning ei häbene oma mõttemaailma kõigi teistega jagamast. Viimaseks näiteks on ühesõnaline kommentaator, kes kirjutab loetu kommentaariks ühe või mõne mõttetu mahategeva sõna. Tema sõnavarasse kuuluvad „Jama“, „Lollus“, „Mõttetus“jms, väga piiratud mõttemaailmaga.
Rumalaid netikommentaare lugedes tuleb anda õigus 16. sajandi prantsuse filosoof Montaignele, kes kord ütles: ”On olemas ühte laadi tugev ja õilis teadmatus-ignorantsus, mis au ja julguse poolest ei anna teadmisele järele!”

Vello Helk