Jüri Estam

 

Kahekümne aasta eest astus väsinud ja end segaseks joonud Boris Jeltsin Venemaa juhi kohalt tagasi ja andis võimuohjad seal üle Vladimir Vladimirovitš Putinile.

 

Tolle hetkeni oli valitsenud teatud lootus, et venelased võiksid ühineda meiega siin lääne kultuuriruumis. Peagi ilmnes aga, et Putinil on muud kavatsused.

Wikipedia andmeil olevat Kremli praeguse valitseja puhul tegemist “endise” KGB ohvitseriga, mille võimalikkusesse mina ei usu.

 

Vene “tšekaa” kuulub sihukeste struktuuride sekka, kust sind kantakse välja puusärgis.

 

Vene luuremaailm sarnaneb oma ülesehituselt rohkem Cosa Nostrale kui õhtumaade luureasustustele nagu FBI või CIA, kus tavalise andmetekoguja karjäär kipub lõppema 65 aastaselt, nagu riigiasutuste töötajail ikka.

Venemaa valitsemisvormi on mõningate välisvaatlejate poolt kleptokraatiaks nimetatud.

 

Nii on raske täheldada, kus Venemaal läheb piir luuretegevuse, kriminaalmaailma ning ärisektori vahel.

 

Kõnesolev seltskond kujutab endast India stiilis kasti, kus peetakse soovitavaks seda, et FSB ja teiste selliste asutuste liikmed omavahel abielluda võiksid. Seega siis tõuaretus KGB stiilis!

Kogu see uus vene tegelikkus ei tundu tavaameeriklasi eriti häirivat.

 

FSB-GRU riik Venemaal oma ambitsioonidega paistab läänt palju vähem hirmutavat ja segavat, kui kunagine “kommunismi tont”.

 

Putini valitsus on aga väga tõsiselt üritanud saavutada taas endise NSV Liidu “hiilgust” ning sõjakust.

 

Ekspansioonipoliitika ja sagedane komme sekkuda teiste riikide asjadesse pole Vene Föderatsioonile vähem iseloomulik, kui Nõukogude Liidule.

 

Viimasel ajal näiteks püüab Moskva pärssida värvi- või siis värvilise revolutsiooni edasist väljakujunemist Moldovas, on saatnud sõjalisi nõustajaid Kesk-Aafrika Vabariiki ning rahuvalvajaid (või hoopis “rahuvalvajaid”) äsjasesse sõjapiirkonda Armeenia ja Aserbaidžaani vahel.

 

Kui mulle üks asi Putini kohta meeldib – mitte et ta mulle meeldiks – siis on see viis, kuidas ta samal ajal ei luba teistel riikidel ja ideoloogiatel end Venemaa siseasjadesse segada.

Kuigi Vene majanduse käsi just hästi ei käi, on Putin suutnud Venemaa sõjaväge tugevasti turgutada ja moderniseerida oma ametisoleku kestel.

 

See asjaolu pole jäänud Ameerika Ühendriikide väejuhatuse poolt märkamata, kuigi USA vaatevinklist tekitab Hiina Pentagonile mõnevõrra rohkem muret kui venelased seda teha suudavad.

 

Balti riikide jaoks on Venemaa aga meie otsene naabrimees.

 

Nii hoiame meie Venemaal juba elavamalt silma peal.  

USAl pole olnud Venemaa poliitikat (tähenduses “policy’t”) juba 4 aastat – nii ütles hiljuti üks Georgetown’i ülikooli professor.

 

Mis puutub avalduste tegemisse, siis ka Eesti kipub Venemaad suuresti ignoreerima, kuigi madalama taseme kontakt kahe riigi ametkondade vahel toimib.

 

Eesti värskeimas välispoliitika raamdokumendis tuleb Venemaast lühidalt juttu vaid üksikutel kordadel.

 

Suurte diplomaatiliste pingutuste vältimine Eesti poolt ongi vast kõige arukam – lasta “magavatel koertel” edasi lamada – kui katsed Venemaad positiivselt hõlvata (“to engage”).

Kui Venemaale “kaduma läinud” territooriumid impeeriumi ääremail podisevad siit nurgast ja sealt nurgast, siis Eesti nö rindel tunduvad olud viimastel kuudel suhteliselt vaiksed olnud olevat.

 

Kui mitte arvestada seda, et oleme Venemaa poolt militaarselt küllaltki sissepiiratud, siis kõige hullem, mida tegelikult öelda saab on, et putinistid eitavad ajaloo tegelikkust, kaasa arvatud Balti piirkonna rahvaste ränka traumeerimist möödunud sajandil.

 

Siia meile jäetud peamiselt venelastest koosnevas nõukogude perioodi asunikkonnas käärib endiselt, kuid mitte väga hullusti.  

Maailm on ootel. Et kuidas hakkab USA käituma pärast George Bideni presidendiametisse vannutamist.

 

Biden asub ilmselt jäigemale liinile Donald Trumpist, kelle suhtumine Venemaa juhti on imetlev olnud.

 

Või äkki üritab Biden venelastega või hiinlasega või venelaste ja hiinlastega suurt suhete silumist? Isegi see pole välistatud.

Trump soovinuks südamesopis saavutada sama võimutäiust Washingtonis kui see on Putinil Moskvas.

 

Ent Putin – Leningradi tänavapoiss, kellest on võibolla saanud (Newsweek’i hinnangu kohaselt) maailma jõukaim mees, ilmselt muigab, kui Trump lahkub Valgest Majast mõne nädala pärast, võlad kaelas.

V. Putin saab paari aasta pärast aga 70 aastaseks.

 

Osa kremlinoloogidest arvab, et see vanahärra näitab väsimise kui mitte ükskõiksuse või koguni seniilsuse märke.

 

See viib meid küsimuseni sellest, kes hakkab juhtima Venemaad pärast Putinit.

 

Praegu võib veel ütelda silma pilgutamata, et “Venemaa ongi Putin”.

Vene iseseisvamad meediakanalid kihavad kuulujuttudest Putini tervise kohta.

 

Tihti pole selge isegi see, kus suur juht ühel või teisel hetkel viibida võiks.

 

Just enne läänemaailma jõule kirjutas Putin alla direktiivile, mis ütleb, et Venemaa presidente pärast nende ametiaegasid kohtu kaudu vastutusele võtta ei saa.  

Pilt on segane. Vene kommentaator Vladimir Soloviov avaldas väljaandele The Daily Beast arvamust, et Putin võib püüda tulevikus anda võimu üle ühele tema enda poolt valitud mantlipärijale, jäädes päriselt aga tegelikuks võimuks trooni taga nii nagu Nursultan Nazarbajev on teinud Kasahstanis.

Kuuldavasti on isegi Putini noor sugulane Roman Putin poliitikasse suundumas.

 

Ka Venemaa opositsioonil on vähemalt üks pretendent riigijuhi kohale olemas Aleksei Navalnõi näol, keda Putin küll pühendunult hävitada üritab, nii nagu keskaja Firenzes poliitiliste vastastega arveid kunagi füüsiliselt klaariti.   

Niisiis: kas Putin lahkub pikapeale vaikselt või teeb seda kuidagi kärarikkalt, korraldades näiteks täiendavaid provokatsioone Vene Föderatsiooni naaberriikides?

 

Raadio “Moskva Kaja” peatoimetaja Aleksei Veneditkovi arvates pole välistatud, et samasugused pildid võivad korduda Vene linnades, nagu oleme harjunud viimastel kuudel Valgevenes nägema.

 

Jääme siis ootele. Aeg ise annab alati arutust.  
...