Jüri Estam

 

Tallinna Tehnikaülikooli dotsent Holger Mölder kirjutas hiljuti päris tabavalt: “Vabariikliku partei juhtkonna sõlmitud mefistolik kokkulepe Donald Trumpiga näitas oma tagajärgi 6. jaanuaril 2021…”. 

 

Ja Tallinnas ilmuv Eesti Päevaleht avaldas karikatuuri Uncle Sam’ist, kes näitab väljasirutatud käega ukse poole, kuhu on liikumas Trump, kelle seljale on kinnitatud paberileht sõnaga “loser”.

Kuidas pärast lennukirünnakuid New Yorgi kaksiktornidele ja Pentagonile 20 aasta eest on see üldse võimalik, et üks sõjakas seltskond suudab end USA parlamendihoonesse rüseluseks sisse pressida ning osa sellest natukeseks isegi üle võtta?

 

Kuna Kapitooliumi juurde oli selleks kuupäevaks toodud 2,500 politseinikku, siis kuidas nad tõesti ei suutnud takistada meeleavaldajate mässumeelset osa kõnesolevasse hoonesse tungimast?

Demokraatliku erakonna toetajad ning arvestatav osa USA massiteabevahendeist üritavad teha Washingtonis toimunust “riigipöördekatset”, mis mõjub raasuke kummaliselt situatsioonis, kus peamine väidetav riigikukutaja juhtub olema ametisolev Ühendriikide president ise.

 

Mees, kes rääkis 6. jaanuaril ässituskõnet pidades, et “meie” läheme nüüd Kapitooliumi juurde õigust nõudma, pöördus ise aga seejärel otsemaid teid Valgesse Majja tagasi.

Tõsiseltvõetavaid riigipöördeid – aga ka võimu konsolideerimist juba võimulolevate inimeste poolt – korraldatakse reeglina tublisti paremini planeerituna kui see stiihiline ja suhteliselt spontaanne käitumine Washingtonis, mille tunnistajaiks me nüüd kõik oleme olnud.

 

Mõelgem kasvõi “pikkade nugade ööle” Saksamaal 30ndatel aastatel või siis viisile, kuidas kindralid Isabel Peroni Argentiinas aastal 1976 võimult kõrvaldasid.  

Üks USAs viibinud Rootsi korrespondent kirjutas päeva-paari eest (sageli on kasulik, kui keegi kaugelt väljastpoolt suudab arenevatele sündmustele olukorrahinnangut anda), et USA demokraatidel tundub nüüd olulisem olevat “trumpistidega” arveid klaarida, kui keskenduda ameeriklasi ühendavale tulevikule, otsimaks väljapääsuteid sasipuntrast, millesse Ameerika Ühendriigid nüüd sattunud on.

Veebiportaal SOFREP kirjeldab, kuidas Ühendriikide meedia peavool tegi Kapitooliumi juurde kogunenud meeleavaldajatest kõigepealt mässajad, seejärel riigipöörajad ning lõpuks siseriiklikud terroristid.

 

Mina näen neis mitmes sajas keevalisemas isikus, kes meeleavaldajate suuremast massist eraldusid ja parlamendihoonesse sisse tungisid, pigem radikaliseerunud ja kasimatut pööblit, kellede üritus oli määratud algusest peale läbi kukkuma ning keda tuleb muidugi vastutusele võtta.

 

Need, kes Kapitooliumisse sealsamas sisse ei tunginud, olid lihtsalt meeleavaldajad ja poliitilise arvamuse avaldamine on Ameerikas endiselt üks põhiõigus.

Kuid mis saab 70 miljonist inimesest, kes oma hääle Trumpile hiljuti andsid?

 

Ülekaalukalt valdav osa neist ei trüginud Kapitooliumisse.

 

Suurem osa neist ei ilmunud kõnesolevale meeleavaldusele.

 

Jutt käib sellest kontingendist, keda Ronald Reagan parematel aegadel “vaikivaks enamuseks” nimetas.

 

Mind ei üllataks, juhul kui demokraadid jätkavad “vindi üle keeramist”, nagu nad juba praegu tunduvad olevat tegemas – isegi enne Bideni ja Harrise ametissevannutamist – et USA vasakpoolsed võivad oma tegudega ühe “uinuva hiiglase” veel ellu äratada.

Eelseisval nädalavahetusel pidavat parempoolsed paljudes linnades meeleavaldusi korraldama.

 

Võimalik siis, et need saavad olema oluliseks indikaatoriks sellest, kuhupoole asjad USAs arenemas on.

Nüüd kerkivad üles mitmed küsimused. Esimene  minu kui konservatiivse maailmavaatega inimese jaoks on: mis saab vabariiklastest?

Donald Trump ise pole viimastel päevadel oma toetajate ja aktivistide suhtes päris lojaalne olnud.

 

Trump – üldtuntud kui meeskonnaliikmete lahtilaskja – ongi ju kuulus oma ebalojaalsuse poolest kolleegide suhtes. See on kaua olnud tema leivanumber.

Mulle läheb USA konservatiivide käekäik igatahes korda.

 

Töölaual minu kõrval juhtub olema rinnamärk 1964. presidendivalimiste aastast Barry Goldwateri ja William Milleri pildiga, mille ülemises osas ilutseb eestikeelne sõna “vabadusvõitlejad”.

 

Ilmselt on see meene pärit mu isalt-emalt, sest olin ise siis alles 13-aastane.

 

Goldwateri kandideerimine või õigemini Ronald Reagani presidendiksolemise aastad mõned aastat hiljem oli  kuldne ajastu vabariiklaste, kommunismivastaste ja vabadusearmastajate jaoks Ameerikas.

Minu silmis tuli Trump – ebastabiilne inimene, kes nägi Steve Bannoni libertaarsetes ideedes midagi kasulikku – ja korjas n-ö tänaval vedeleva varanduse ehk Vabariiklaste partei lihtsalt üles, muutis selle kurssi ja solkis selle osaliselt ka ära.

 

Mõned Bannon-Trumpi ideed võisid olla head või osaliselt isegi väga head, kuid Trumpi isik ja lohakas viis asju teostada on jätnud paraku kõvasti soovida.

Huvitav saab olema näha, mis Donald Trumpil võiks varrukas veel peidus olla. On see tema kuulsusetu lõpp? Või võitleb ta edasi?

 

Kas soovitakse-suudetakse teda vangi panna? On ta äkki sunnitud varjupaika kusagil küsima? Miks ta nii Venemaa-lembene on olnud?

Trump ei soovi, et talle jääks tulevaste põlvkondade jaoks luuseri märk, kuid nüüd painab teda ilmselt juba nurkasurutuse tunne.

Kas Ameerika poliitiline maastik kujuneb Euroopa-päraseks?

 

See tähendab: kas Vabariiklik erakond ja Demokraatlik partei poegivad, sünnitades kumbki näiteks paar uut poliitilist organisatsiooni?

 

Ütleme siis kaks-kolm paremal tiival, kaks-kolm vasakul ja miks ka mitte mingi tsentristlik moodustis? Kuid eriti: mis saab edasi ameerika konservatiividest? “Kus on kurva kodu”?

Kõik kurjamid maailmas hõõruksid käsi rõõmust kokku, kui Ameerikal peaks edaspidi kehvasti minema.

 

Ning kuna Eesti käekäik on õige tugevasti seotud oma liitlase USA käekäiguga, siis mina vist palvetan natukene täna õhtul, nii nagu mul ikka aegajalt kombeks on.

 

Soovitan seda teistelegi!