Arvamusartikleid ja kommentaare lugedes on silmapaistev kirjutajate enesekindlus. Harva kohtab kõhklust ja kahtlust. Teadlased on seda uurides jõudnud tulemusele, et põhjuseks on inimlik kalduvus. Tõsiasjad ei pruugi tegelikkuses meie meelt muuta. Sellele olen varemgi kommentaarides viidanud, seekord katsun seda probleemi loetud uurimuste taustal natuke ligemalt valgustada.
Aastatel 2005-2006 läbi viidud uurimustes leidsid Michigani ülikooli teadlased, et kui väärteavitatud inimesed, eriti poliitiliselt mõnele parteile truud isikud, kohtasid uudistes tõele vastavaid fakte, muutsid nad oma arvamust väga harva.

Tegelikult juurdusid nende uskumused hoopis tugevamini. Uurijad leidsid, et faktid ei paranda informatsiooni olemust. Sarnaselt nõrkadele antibiootikumidele võisid faktid väärteavet hoopis võimendada.
See ei ennusta demokraatiale helget tulevikku, sest enamik valijaid ei ole n-ö puhtad lehed. Neil on juba isiklikud veendumused. Mõnikord on need asjad, mida nad end teadvat arvavat, objektiivselt ja tõestatavalt valed. Ning õige informatsiooniga kokku puutudes käituvad sellised inimesed väga erinevalt neist, kes on pelgalt informeerimata. Selmet tõese teabe valguses meelt muuta, võivad nad sügavamale valedesse kaevuda. Üldine idee on selles, et tunnistada enda ekslikkust on kohutavalt hirmutav.
Paljudele meist meeldib uskuda, et meie arvamused on kujundatud pika aja jooksul fakte ja ideid hoolikalt ja mõistuslikult vaagides, ning et taoliste arvamuste põhjal langetatud otsused on seega pigem mõistlikud ja intelligentsed. Tegelikkuses rajame oma arvamused tihti uskumustele, mille suhe faktidega kipub parimal juhul olema jahe. Ning selmet juhinduda usus faktidest, võivad isiklikud tõekspidamised meile ette kirjutada, milliseid fakte me oleme nõus uskuma - nad võivad panna meid fakte meie eelarvamustega paremini sobivaks väänama.
Informatsiooni üleküllus, mis hulga tõese info kõrval pakub ka lõputult kuulujutte, väärteavet ja küsitava väärtusega väiteid, ainult võimendab seda efekti. Teisisõnu: inimestel pole kunagi varem olnud nii lihtne eksida ja samas tunda, et neil on õigus. Seda tuleb pidada potentsiaalselt ülisuureks probleemiks demokraatlikus süsteemis.
Kuidas me võime millestki nii valesti aru saada ja seejuures oma õiguses nii kindlad olla? Osa vastusest peitub meie aju arenemisloos. Üldiselt kalduvad inimesed otsima kõiges järjekindlust, informatsiooni tõlgendama nii, et see kinnitaks nende tõekspidamisi. Kui me maailma kohta midagi usume, oleme pigem valmis passiivselt tõe pähe võtma suvalist teavet, mis meie usku tugevdab, eirates samas aktiivselt teavet, mis seda ei tee. Seda kalduvust nimetatakse “motiveeritud arutluskäiguks”. Hoolimata sellest, kas järjekindel teave vastab tõele või mitte, võime seda pidada faktiks, meie veendumuste kinnituseks. See teeb meid neis veendumustes üha kindlamaks ning kahandab samas veelgi valmidust vaagida fakte, mis neile vastu räägivad.
Taolise käitumise põhjused võivad ulatuda lihtsast eneseõigustusest selleni, et inimesed on juurdunud veendumuste kaitsmise nimel valmis rohkem pingutama. Teisisõnu: kui inimene on enda suhtes positiivselt meelestatud, on ta valmis kuulama, ning see, kes tunneb ebakindlust ja hädaohtu, ei kuula. See võib selgitada ka, miks inimeste pidev ärritamine demagoogidele kasulik on. Mida suuremat hirmu inimene tunneb, seda vähem on ta valmis kuulama eriarvamusi ja seda lihtsam on teda manipuleerida. Seda võib üle kanda ka riikide vahekorrale.
On ka kummaline näha, aga vist väga inimlik, et paljud eestlased ei mõtle ajudega, vaid vist ainult silmade ja kõrvadega. Tüüpiliseks näiteks on endised tegelased, tihti kenad mehed, hea esindusliku välimuse ja mõnusa jutuga. Ajasid põhimõtteliselt sama juttu ENSV ajal. Siis ei saanud nad küll ennast kiita, pidid ülistama eesti rahva suuri edusamme kommunistliku partei juhtimisel, mille all nad loomulikult mõtlesid ka enda panusele tookordses nomenklatuu-ris. Nüüd on neil vabam võimalus rahva abil omaenda isikukultust arendada ja põlistada. Rahval paistab peale selle puuduvat mälu, sest nende ilusatel sõnadel on nagu ENSV ajal tihtipeale vähe katet.
Tegelikult ei tähenda vist mõne vana tegelase jätkamine midagi erilist, sest aeg läheb edasi ja vana harjumuse kohaselt püüavad nad ikka sellega arvestada. Ei tohi aga alahinnata propaganda mõju, enda ülistamise kõrval vastaste mahategemist poliitika lahinguväljal, kus vahe tõe ja vale vahel tihti on õrnõhuke ja relvade valik ebaeetiline. Eetikal ja moraalil peaks olema märksa olulisem koht riigi juhtimisel, kui ta seda praegu on.

Vello Helk