Jüri Estam

 

Lükkan vabandades edasi käsitluse situatsioonist, mis on välja kujunemas Eesti koolidega ühenduses, kuna välispoliitika küsimused on praegu Eestis ja ka rahvusvaheliselt lausa pingestatult “üleval”. Pärin hoopis “kuhu läheb maailm?”

Jätame kõigepealt hüvasti – paraku vaid linnulennult – kahe haruldase muusikainimesega, kes lahkusid hiljuti meie hulgast.

 

Esimene neist 10. veebruaril 86. aastasena manalateele asunud suur helilooja ja dirigent, meie oma Taavo Virkhaus.

 

Taevaisa on kutsunud enda juurde ka teise oivalise muusiku (ja näitleja), paljudele meist armastatud teejuhiks olnud Jaak Johansoni.

 

Taavota ja Jaaguta on maailm jäänud tükk maad vaesemaks paigaks.

Asun nüüd aga geopoliitiliste teemade juurde.

 

Hiljuti külastas Venemaad Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrell, ja pärast teda ka Soome välisminister Pekka Haavisto.

 

Borrelli kohtumist vana  rebase Vene välisministri Sergei Lavroviga on meedias laialdaselt fiaskona iseloomustatud.

 

Lavrov kurtis Brüsseli ja Moskva suhete kehva seisu pärast ja lausus, et Venemaal tuleb rahu säilitamise huvides “valmistuda sõjaks”.

 

Hiljem Haavistoga rääkides taunis Lavrov Balti riikidesse NSV Liidu poolt õigusvastaselt asustatud venelaste väidetavasti kehva olukorda.

 

Ja Kreml sooviks väga luua uut koostööformaati – Venemaa, 5 Põhjala riiki ning 3 Balti riiki.

Viimastel päevadel on NATO hävitajail tulnud küll korduvalt õhku tõusta, et eskortida Vene sõjalennukeid Läänemere kohal.

 

Vaindloo lähistel rikkus üks järjekordne Vene Föderatsiooni sõjalennuk Eesti õhuruumi.

 

Venemaal võeti hiljuti vahi alla üks Eesti kasuks luuramises süüdistatav mees, ja Euroopa (kaasaarvatud ka Eesti) ning Venemaa on diplomaate viimastel päevadel suurema kärata vastastikku välja saatnud.

USA president Joe Biden püüdis kasutada oma etteastet olulisel Müncheni julgeolekukonverentsil selleks, et tuua Ühendriigid tagasi rahvusvaheliste suhete suurele lavale pärast perioodi, mil USA Donald Trumpi juhtimise ajal suhteliselt enesesse tõmbunud oli.

 

Biden lõpetab Ameerika sõdurite praeguseks juba üpris kitsaks tõmbunud väekontingendi väljaviimise Euroopast (peamiselt Saksamaalt).

 

Ta lubas aidata Euroopat kaitsta “Roomast Riiani”, ja toonitas korduvalt, et on saabunud aeg demokraatiamaadel lüüa seljad transatlantiliselt uuesti kokku.

Olukord on hiljaaegu aga nihkunud. Prantsusmaa president näiteks peaaegu muust ei räägi, (ja seda niimoodi kirjeldada pole eriti suur liialdus), kui Euroopa “strateegilisest autonoomiast”.

 

Saksamaa töösturid, eriti aga autotootjad nende hulgas, on üleni armunud neile ääretult oluliseks muutunud suurde Hiina turgu.

Mul seisid ihukarvad püsti lugedes reformierakondlase Siim Kallase geopoliitilist prognoosi, mille kohaselt Ameerika võiks tulevikus mõeldavasti leida liitlase Venemaas, et suuta paremini seista aina kasvava mõjuvõimuga Hiinale vastu. (Loe: “Biden ja Putin üheskoos Hiina vastu?”)

 

Kallas pole ju mingi juhuslik Riigikogu liige, olles varem töötanud kõrgel Euroopa Liidu hierarhias, ja olles praeguse Eesti peaministri isa.

Analüütik Toomas Alatalu kahetses hiljuti: “Ida-Euroopal on taas põhjust mõtiskleda oma esindamatuse üle (EL) kõrgtasemel”.

 

Kõhedustunnet võiks tekitada ka Eesti kuulumine nn 17+1 koostööformaati, mis koosneb Hiinast ja Ida Euroopa riikidest, ja mida juhitakse Pekingist.

Äsja astus avalikkuse ette Eesti uus välisminister Eva-Maria Liimets, kes asub selles ametis tänu Keskerakonna toele.

 

Selle sama Keskerakonna, kes keeldub jäärapäiselt üles ütlemast oma väidetavasti peatatud partnerlust Vladimir Putini Ühtse Venemaa erakonnaga.

Liimetsa välispoliitiline debüütkõne Riigikogu ees 16. veebruaril oli peaaegu huvitavam selle poolest, mida välisminister käsitlemata jättis, kui et mida ta kõnepuldist väljendas.

 

Ta vältis Hiina ja Islami teemasid. Polnud juttu olukorrast Vaikse Ookeani nö “rindel”. Ka mitte Taiwanist ega Hong Kongist. Ei viidatud USA siseolukorrale. Ei räägitud sellest, kuidas eesti imago on kannatada saanud viimastel aastatel.

 

Aleksei Navalnõi nimi jäi samuti mainimata. Gaasitorustik NordStream 2 küsimus puudus tema kõnes täielikult, küll aga ütles Liimets rõhutatult, et Rail Baltic tuleb.

Üldiselt jääb tunne, et Eesti on loovutanud välispoliitika ohjad olulisimates küsimustes Brüsseli kätte.

 

Välismaal elavate eestlaste keskorganisatsioonid huvituvad sellest, et Välisministeeriumis luuakse “diasporaa küsimuste erisaadiku” koht.

Tartu Rahu Põlistamise Seltsi toetajad ja EKRE rahvas said šoki, kui Liimets deklareeris: “Olen veendunud, et Eesti huvides on… see, et Eesti ja Venemaa ratifitseerivad… piirilepingu.

 

Vabariigi Valitsus on …valmis selles küsimuses edasi liikuma”.

 

Seda siis selleks, et Eesti suhted Moskvaga saaksid (mingisugusel moel) “heanaaberlikeks” muutuda.

 

Kohe seejärel lisas Liimets, et Eesti toetab ometi Gruusia ja Ukraina territoriaalset terviklikkust.

 

Minu jaoks on see nagu mingi veider “Alice imedemaal” lugu, või siis “inconsistency” inglise keeles.

 

Ametlik Eesti nõuab Krimmi annekteerimise-okupeerimise lõpetamist, pole aga nähtavasti kuulnud Stimsoni doktriinist ega Welles’i deklaratsioonist seoses meie omaenda Petserimaaga.

 

Liimets jätkas: “Miks me seda toetame?” Kuna “piirilepingu sõlmimisel Venemaaga on Eesti julgeolekule positiivne mõju.

 

See aitab suurendada stabiilsust ja ettearvatavust riikidevahelistes suhetes, ning välistab võimalikke arusaamatusi ja vääritimõistmisi nii olulisel teemal, nagu seda on riikide riiklikud territooriumid”.

 

Tegelikke detaile sellest, kuidas Petserimaa loovutamine konkreetseid eeliseid meile andma peaks, ta siiski ei avanud.

Üks mu tuttav ennustas, et Vene Riigiduuma võtab Eesti presidendilt allkirja, et venelaste “kiusamine” lõpetatakse ja Moskva “kingib” meile selle peale ratifitseeritud uue piirilepingu, mis jätab Eesti igaveseks ajaks ilma Petserimaast ja kolmest Narvatagusest vallast.