Jüri Estam

 

Eestlased elavad piirkonna lähistel, mis kujutab endast soomeugri rahvaste pidevalt laienevat surnuaeda.

 

Soome-ugri territooriumi suured osad kujutavad endast vene kultuuri aina lainevat asumaad.

Kui 17. sajandil oli liivlaste arv 5 000 inimese ringis, siis end liivlastena määratlenud inimeste arv Lätis oli möödunud aastal 159 isikut. Viimane liivi emakeelega inimene suri aga 2013. aastal.

Kui 1848. aastal elas Peterburi kubermangus 72 323 ingerlast, siis 2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal vaid 314 isikut, kes nimetasid end ingerisoomlasteks.

 

Vähesed järelejäänud ingerlased seal (ingerlasi elab küll laialipaisatuna ka Soomes ja Eestis) on kas venestunud või venestumas.

Vadjalaste vana asuala Vadjamaa asub Lauga jõe juures, Eesti idapiirile üsna lähedal.

 

2010 a. rahvaloenduse andmeil elas Venemaal veel 64 vadjalast, kuid vadja keelt oskas neist hästi rääkida vaid kaheksa.

 

Kümne aasta eest ehitas Vene valitsus jõe suudmesse tohutu fossiilsete kütuste- ja söeterminali, mis andis Vadjamaale kabelimatsu.

Kui 1926. aastal elas Karjalas rohkem kui 100 000 karjalast, siis kümne aasta  eest oli neid seal järel 45 570.

 

Ainult pooled neist oskavad Karjala keelt. Nemadki on tugeva venestamise surve all ega ole kõik “esimeses nooruses”.

Erinevaid saami keeli kõneleb tänapäeval ligikaudu 30 000 inimest.

 

Osa neist elab rasketes tingimustes Venemaal. Rootsi ning Norra pinnal elavad saamid talusid kaua diskrimineerivat käitumist ja neid rootsistati-norrastati süstemaatiliselt.

 

Kolm saami keelt on viimase kahe sajandi vältel välja surnud.

 

Veel mitme saami keele saatus ripub juuksekarva otsas. Järelejäänutest kolm teevad nüüd viimaseid hingetõmbeid.

Komide, udmurtide, maride ja mordvalaste arvud Venemaal ulatuvad neist igaühe puhul küll sadadesse tuhandetesse, kuid viimastel aastakümnetel on kasvanud näiteks emakeelena vene keelt kõnelevate komide hulk. Kõik nad elavad keeleliselt survestatuna.

Meie kodumaa murretest oli käesoleva sajandi alguseks kodukeelena ja kultuurkeelena jäänud püsima üksnes võru/võro keel (ligi 75 000 kõnelejat) ning kodukeelena setu/seto keel (üle 12 000 kõneleja).

 

Lõuna-Eesti Tartu murre asub aga praktiliselt surivoodil.

Kui ungarlased kõrvale jätta, siis ainus soomeugri või õigemini läänemeresoome keel ja kultuur, mis on praegu hea tervise juures, ega koge (enam) otsest venestamise survet, eksisteerib Soomes.

 

Soomlasi on 5 miljoni ringis. Nendel ei tule kunagi pähe küsimust sellest, kas soome keel ja kultuur võiksid ohus olla.

 

Kuid ka soomlastel on äärmiselt raske olnud vene mõjusfääri vältida. See polegi neil täielikult õnnestunud.

Üks asi on see, kui su keel välja sureb, aga teine kriitiline tegur on seotud su rahva või hõimu “ümberkulturiseerimisega”, sündigu see televisiooni või reklaamivõtete või Instagrami või milliste teiste mõjutuste kaudu tahes.

Vähegi noorematel inimestel Eestis on kombeks tere asemel hüüatada naljaka eesti aktsendiga “tšau” (ciao), lahkudes ütelda aga “pakaa” laen vene keelest, jällenägemiseni) ja davai (ehk OK  või siis “liigume”, selle vene keelendi paljude teiste tähenduste hulgas).

 

Kõige tavalisem kiljatus noorte naiste suust Eestis tänapäeval on “Oh, my God” (“õumaigaad”).

 

Mina olen hakanud Viru väravate ümbrust Tallinnas tänapäeval “hamburgeri alleeks” nimetama, kuna seal asuvad praktiliselt kõrvuti Hesburger, McDonalds ja Burger King.

Siiski eksisteerib endiselt edasi selline asi, nagu “soomeugri tsivilisatsioon”.

 

See on küll nõrk ja habras, ja venelased on meid üksteisest küll suuresti ära lõiganud.

 

Ometi kujutab soomeugri väike tsivilisatsioon (25 miljonit inimest, kui väga jämedalt arvestada) endast midagi kardinaalselt muud, kui Vahemere-hõnguline Euroopa tsivilisatsioon.

 

Läänemeresoome rahvaid on muidugi praeguseks küll kõvasti “euroopastatud”.

 

Ent eestlased on samas ka rohkem venestatud, kui siin endile üldiselt aru antakse.

Kogu see soomeugrilaste suure osa sattumine vene ikke alla algas sadade aastate eest.

 

Vene ekspansioon meie aladele kogus hoogu pärast Kiievi Venemaa perioodi, saades tõelise hoo sisse siis, kui Peeter esimene rajas Peterburi linna otse ingerlaste maade kukile.

Statistikaameti andmeil elas Eestis 2017 a. rohkem kui 365,000 slaavlast, ehk 27,4% rahvastikust (peamiselt venelased).

 

Võrdle seda venelaste arvuga Eestis aastal 1881 (3,3% venelasi selle maa territooriumil) või aastaga 1934 (venelasi 8.2%).

Okupeerivale riigile on keelatud tuua oma asunikke okupeeritud territooriumile (“population transfer”, aga ka “forced population transfer” (mõtle küüditamiste peale)).

2016. aasta alguses elas eesti keelt emakeelena rääkivaid inimesi Eestis 68%.

 

Võrdluseks elab soomlasi Soomes aga 93.4%, tänu peamiselt sellele, et soomlased hakkasid sõjaliselt vastu NSV Liidule II MS ajal.

*Täpsustuseks: poluvernikud olid vanasti Kirde-Eestis elanud eesti-vene segakeelt kõnelnud luteriusulised, ent vene kombeist kinni pidanud rahvakild.

 

Poluvernikuiks nimetatakse lohakamalt ka selliseid inimesi, kes elavad tänapäeval Ida-Virumaal, kujutades endast kahe erineva kultuuri põkkumiskohal tekkinud nö “hübriidinimesi”.

 

Kõnekeeles tähendab poluvernik lihtsalt poolvenelast-pooleestlast.

Järgmist osa saate luged siit.