Demokraatlikud õigusriigid kaitsevad ka kurjategijate õigusi. Neil on eeskätt õigus vaikida, aga kuna see süütõendite esitamise järel võib mõjuda nende kinnitamisena, siis on ka õigus valetada, kas kõike eitada või koguni õigustada.
Siin võivad neile osutada tõhusat abi osavad juristid. Nõukogude Liit õigustas omal ajal Balti riikide okupeerimist ja annekteerimist viidates rahva enamiku vabale tahtele. Tema õigusjärglase Venemaa juristid katsuvad seda tõlgendust ainult natuke leevendada.

Venemaa Rahvusvahelise Õiguse Assotsiatsiooni rahvusvaheliselt tundmatu asepresident Bathiar Tuzmuhamedov ütleb selle kohta:
"Arvan, et tolle aja rahvusvahelise õiguse seisukohalt, Euroopas valitsenud poliitiliste tõsiasjade seisukohalt oli see ühendamine, mis toimus ilmselt nii riigi kui rahva olulise osa tahte vastaselt. Aga ma arvan, et sellele aktile võib leida selle aja rahvusvahelisest õigusest õigustuse" (Delfi 27.05.)
Ta on loobunud vabatahtliku liitumise väitest, millest mitmed tema kolleegid veel kangekaelselt kinni peavad. Otsib aga toetust rahvusvahelisest õigusest, mis kahjuks tihti sõltub suurriikide suvast. Venemaa seisukohalt vastas Eesti okupeerimine ja annekteerimine Molotov-Ribbentropi paktiga sõlmitud kokkuleppele, järelikult oli õiguspärane ja õiglane, mis sellest, et oli peidetud lisaprotokolli?
Kas poliitilised tõsiasjad on alati ka õigusega kooskõlas? Neid ei tohiks aga segada. Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa kuulusid ühtsesse õigusruumi. Tuzmuhamedovi loogika kohaselt oli näiteks ka Austria, Tšehhi või Lääne-Poola ühendamine kolmanda Reichiga kooskõlas tookord kehtiva rahvusvahelise õigusega.
Kuidas on lugu Soome Talvesõjaga, mida ka Venemaa praeguste kooliõpikute kohaselt alustas Soome? See oli põhjuseks, miks Nõukogude Liit heideti välja Rahvasteliidust. Järelikult katsuti tookord ikka hoida au sees mingit teist rahvusvahelist õigust. Miks ei saa Venemaa siiani välja oma 1939. aasta õigusruumist, mis oli tal ühine Hitleri Saksamaaga? Stalini arust oli Hitleri teguviis ju õige. Leidis kinnitust pärast Poola allutamist nende ühisel võiduparaadil Brestis, seda ei tohiks nüüd maha vaikida. Olid aastatel 1939-1941 suured sõbrad just sama ”rahvusvahelist õigust” jälgides.
14. juunil möödus 70 aastat Balti riikides läbi viidud suurküüditamisest. Seda on vahepeal püütud mitmet moodi põhjendada ja selgitada. Osalt sõja eest evakueerimisega, millele lisandub ebausaldava elemendi eemaldamine. Selle meenutamine oli väga vastumeelt neile, kes siin Taanis pärast sõja lõppu katsusid veenda põgenikke tagasi pöörduma. Püüti väita, et see olevat olnud vajalik sõja tõttu, aga nüüd tulevat kõik tagasi. Tegelikult saadeti 1949. aastal veel lisa. Eriti kummaline oli vist juba varem Nõukogude Liidu saatkonnast pärinev väide, et polevatki olnud küüditamist, vaid osa inimesi olevat läinud vabatahtlikult otsima paremaid elamistingimusi, sellega ainult tavaline väljarändamine, kindlasti ”rahvusvaheliste õiguste kohaselt”?
Eero Medijainen on juhtinud tähelepanu ühele huvitavale üksikasjale, mida olen maininud varem (VES 9.12.2010). Nimelt oleks Stalin saanud Balti riikide anastamise viia kooskõlasse rahvusvahelise õigusega, kui ta oleks järginud USA poolt avaldatud soovi rahvahääletuse läbiviimiseks Balti riikides. Talle oleks ju olnud käkitegu nagu hiljemgi saavutada soovitud sajaprotsendiline hääletustulemus, aga tema kangekaelne keeldumine oli aluseks USA mittetunnustuspoliitikale ja kergendas pagulaste võitlust ja püüdlusi taasvabanemise suunas.
Ega Venemaa ei taha tunnistada teiste riikide okupeerimist ja koostööd Saksamaaga Teise maailmasõja alguses. Just nagu oleks mingi kolgas, kus on omamoodi ajaarvamine ja asjadest arusaamine. See kehtib ka rahvusvahelise õiguse kohta, mida samuti püütakse suvaliselt tõlgendada. Aga eks ole Eestiski selle tausta ja väljaõppega juriste,  kes jätkavad natuke tagasihoidlikumalt sama rada.
Suurtele kurjategijatele omistatakse tihti rohkem respekti ja neil on paremad kaitsjad. Sama kehtib suurvõimudest kurjategijate kohta, eriti kui nende käsutuses on tugevama jõu meetmed. Ohvritele jääb sõnaõigus, mis aga tihti on ainult hüüdjaks hääleks kõrbes. Selle kuulmine oleneb suurvõimude muutuvast vahekorrast.

Vello Helk