Jüri Estam

 

“Okupeerivale riigile pole lubatud okupeeritud territooriumile ümber asustada oma tsiviilelanikkonda.” Vt vastavat keeldu 1949. a. Genfi (IV) konventsiooni 49. artiklis. Muidugi oli ja on keelatud ka okupeeritud riikide elanike küüditamine.

 

Mainit konventsioonid, ratifitseeritud 194 riigi poolt, on universaalselt kohaldatavad. Neist on kujunenud ka lahutamatu osa rahvusvahelisest õigusest.

Oma elanikkonna liikmeid okupeeritud Balti riikidesse asustades rikkus Moskva ka kohalikke seadusi, milliste õigusrikkumiste üksikasjad vääriksid eraldi käsitlemist.

Oma iseseisvust uuemal ajal taastanud Balti riikide valitsusi pole huvitanud tõsiasi, et Baltikumi asustatud muulaste “kogukonnad” toodi siia õigusvastaselt.

 

Selle asemel on kolonistide kohalolu võimalikult laias ulatuses tagantjärele legaliseeritud, ja paljusid NSV Liidust meile saabunuid Eesti kodanikeks kiirkorras naturaliseeritud.  

Suur tükk ajab aga suu lõhki. Sellise suure, sageli vaenulikult häälestatud, meile minevikus palju kurja teinud, meist õige erineva ja endast meile julgeolekuohtu kujutava seltskonna muutmine permanentseks osaks eesti rahvuskehast on üle jõu käiv ülesanne ning ebarealistlik unistus.

 

Praeguse valitsuse katse luua “Ühtset Eesti kooli” on ühe traumeeritud rahvakese teatud poliitikute püüe teostada üht tervele mõistusele vastuvõetamatut ning tegelikkuses üle jõu käivat ülesannet.

Käitumine kujutab endast seda, mida me teeme. Kultuur aga seda, mil moel me oma asju ajame. Eestlased teevad asju ühtmoodi, venelased teistmoodi.

Selguse huvides: eestlased kujutavad endast kohalikke sugukondi ning ühendusi, ja tervikuna võttes üht suurt sugukonda.

 

Emad-isad-tütred-pojad-onud-tädid-hõimlased jne. Perekond, paikkondlik kogukond, eestlaste ühiskond, kombed ja traditsioonid.

19. aprillil tuli aga teade: “Haridusministeerium kutsus kokku… töörühma, mis koostab novembriks haridussüsteemi eesti õppekeelele ülemineku kava”. Kohtla-Järvel asuvas eestikeelses Järve koolis õpib noori venelasi aga juba praegu rohkem kui eestlasi.

Kõikide maapaos veedetud aastate jooksul soovisime me kangesti, et Eesti riik tuleks tagasi.

 

Eesti hiljutised valitsused pole aga langetanud selliseid otsuseid, mis oleksid alati eestlaste ja eestluse parimates huvides.

NSV Liidus lauldi vanasti laulu „Suur ja lai on maa, mis on mu kodu”. Stalinit huvitasid maapõuevarad Eesti kirdenurgas, alustades uraanist.

 

Teoses “A Case study of a Soviet Republic : the Estonian SSR”, leidub pikem kirjeldus sellest, kuidas Eesti põlevkiviga köeti pikalt omal ajal eht-koloniaalsel viisil Leningradi linna.

Narva kandi kaevandustesse – sinna, kus varem asusid põlised eesti külad –  oli vaja kaevureid idast. Suur ja lai maa ajas üle ääre.

 

Sama kehtib muidugi ka Ukraina ja Gruusia ja veel mitmete Vene impeeriumi kunagiste osade suhtes.

 

Toodi ka suur naistevägi, hoidmas käigus Kreenholmi ketrusmasinaid, aga ka paljusid teisi uue korra majandeid ja käitiseid.

“Vene” linnades nagu Narvas, Loksal, Maardus ja mõnes Tallinna linnaosas lokkas koroonaviirus hiljuti kõige intensiivsemalt. Seal oodatakse Sputnik V vaktsiini, ja näomaskid pole alati moes.

Konservatiivse maailmavaatega inimesi torkida armastav saatejuht Eeva Esse pühendas hiljuti pika televisioonisaate sellele, kuidas eestlased venelasi Eestis väidetavasti diskrimineerivad.

 

Selliseid käsitlusi on meil hiljuti tihti esinenud.

 

Ühtse Eesti kooli projekti vastu seisev Triin Teramäe nimetab seda aga ebanormaalseks, sest venelased elavad Eestis reeglina tükk maad paremini kui nende kaasmaalased Narva jõe vastaskaldal (vt  arvamuslugu “Kellele iseseisvus, kellele ike”, Postimees, 19.04. 2021).

Suurettevõtted ja suurvõimud on suutelised inimesi lihtsalt “ära viskama”.

 

Nii nagu vanadest tuumaelektrijaamadest jäävad maha radioaktiivsed jäätmed ja nagu Appalachias ning Wales’is on jäänud suured kaevurite kogukonnad tööta, jättis NSV Liit pisikesse Eestisse palju “kasutuid” inimesi ja aheraineid (aheraine = majanduslikult kasutud kaevandusjäätmed).

 

Inglise keeles öeldakse aherainete kohta “tailings”.

Mitte kõik venelased ja teiste rahvaste liikmed, keda Nõukogude impeerium oma ääremaile sokutas, pole abitud.

 

Ometi on jäetud Eesti ja Euroopa Liidu maksumaksjate mureks, et Ida-Virumaa saaks kasvõi natukenegi tervisele tagasi toodud.

Eestis igatahes “kärssab” jälle.

 

Tallinna suurtes poodides liiguvad ringi kaitsemaskideta venelaste grupikesed, kes turvamehi sihilikult provotseerimas käivad.

 

Narvas süüdati hiljuti vähemalt 7 sõidukit.

 

Tallinnas toimuvate vaktsiinivastaste ning vabaduste piiramiste vastaste meeleavalduste organiseerijate ühe arvestatava osa kohta kirjutas Eesti Ekspress, et “vene kohaliku propagandavõrgustiku toel on ehitatud terve infrastruktuur koroonaprotesti võimendamiseks.”  

Venemaal ja võibolla mujalgi maailmas korraldatakse varsti jälle nn. “Surematu polgu (ehk rügemendi)” marsse, seda ikka 9. mail, mil nn Suur Isamaasõda 76  aasta eest lõppes, koos Euroopa idapoolse osa “vabastamisega” Punaarmee poolt.

Kremlimeelne nn antifašistlik rühmitus “Öine vahtkond” ei tule tagasi Eestis täpselt endisel kujul.

 

Eksisteerib aga oht, et 9. mail koguneb Eesti Kaitseväe kalmistule Tallinnas mitmeid siia jäetud venelasi koos Vene Suursaatkonna esindajate ja mõningate leninlikult mõtlevate eesti poliitikutega, et jälle asetada punaseid nelke “vabastajasõduri” ehk nn pronkssõduri jalamile.

Politsei on püüdnud viimasel ajal hajutada meeleavaldusi Toompeal ja Vabaduse väljakul Tallinnas, kuhu kogunetakse protestiks pandeemiapiirangute vastu.

 

Pole välistatud, et ka “vabastaja” monumendi juures võib olukord pingeliseks muutuda.

 

Abipolitseinik ja Eesti Abipolitseinike kogu asutaja Rasmus Lahtvee nentis 19. aprillil Eesti Päevalehes, et on “täna sama mures kui Pronksiöö ajal”.

 

Äkki pole põhjust pabistamiseks, kuid üldine meeleolu Eestis ei mõju praegu just eriti julgustavalt.