Maarja Vaino

 

Juba aastaid on räägitud sellest, et looduskeskkonnaga talitades tuleb silmas pidada jätkusuutlikkust ja tasakaalu.

 

Vahel tundub, et selle ilusa jutu saatel on võimalik lõpuks maha võtta kogu Eesti mets, arutles Maarja Vaino Vikerraadio päevakommentaaris 9. aprillil.

Kirjutasin hiljaaegu alla kahele petitsioonile: ühele, mis püüdis takistada armastatud kogukonnametsa hävitamist Kakumäel ning teisele, mis protesteeris Ida-Virumaal Lüganuse kooli sulgemise vastu.

Kuigi pealtnäha väga erinevad teemad, ühendab neid siiski midagi väga põhimõttelist.

 

Mille tõttu tahaksin öelda, et nn metsaküsimus on tegelikult rohkem metaküsimus.

 

See tähendab küsimus, mille abil saab analüüsida, kirjeldada ja üldistada laiemat olukorda.

 

Ja minu metaküsimus kõlab nii: kuidas hoida eestlastes kodutunnet, kui kodukeskkonda ei hoita?

Lüganuse kooli hetkel õnneks peatatud sulgemise plaani puhul ei ole küsimus lihtsalt koolis, vaid üldisemas signaalis, mis antakse.

 

Kas nn ääremaal elavad eestlased tohivad elada oma kultuurilise identiteediga, käia haruldaselt pika ajalooga koolis – esimene Lüganuse koolihoone ehitati juba 1694. aastal – ning elada keskkonnas, mida nad tunnevad kui oma kodu?

Haldusreform ja koolireform kumbki ei arvesta sellega, kuidas võiks säilida kohalikud juured ning mis istutab inimesi kindlas paigas elama ja sinna jääma.

Tsentraliseerimine võib paberil hästi välja näha ja olla kulutõhus, kuid võib osutuda ka nii kulutõhusaks, et järele jääbki ainult tühjus.

 

Vormiliselt võib Eesti riik siis veel kohal olla, sisuliselt aga enam mitte.

 

Samamoodi läheb paikades, kus ajaloolised metsad või pärandmaastik satub nn majandamise ohvriks.

Kodutunne tekib millestki.

 

Selleks on väikeste, isiklike asjade kõrval suuremad – ennekõike konkreetne maastik ja keskkond, milles elatakse ja kus vormuvad tervete põlvkondade psüühiline reaalsus, elutunne ja mõtlemine.

Nii maa- kui ka linnainimeste jaoks on olulised omad n-ö hingepaigad -  kohad, kus tahetakse olla, sest see toidab vaimu, paigad, kuhu minnakse, kui vajatakse kosutust.

See ei ole tühiasi ega puukallistamine.

 

See on tugev osa eesti identiteedist, mis praegu laguneb iga uue jõhkra sammuga, olgu selleks lageraie mõnes hiiemetsas või pika ajalooga väikekooli sulgemine.

 

Aga inimesi, kes selle pärast muretsevad, võib tabada lisaks veel mõnitamine ja naeruvääristamine.

Jah, kindlasti toob mets paljudele ka toidu lauale.

 

Aga lihtsalt häbitut ahnust ei õigusta miski.

 

Ei maksa unustada, et klassikud, antud juhul Mati Unt, on hoiatanud: "Meie rahvas on hämarusest hiljuti pääsenud ja võib lolliks minna."

Välisele heaolule keskendumine on ju viinud heaoluühiskonnad süvenevate vaimse tervise probleemideni.

 

See peaks ometi justkui suurte ja punaste tähtedega ütlema: inimene vajab turvalist keskkonda, mida ta laiemas mõttes tajub oma koduna.

Eestlased on teadagi üks vanimaid ühel maalapil elanud rahvaid Euroopas.

 

Eesti muld ja eesti süda, kes neid suudaks lahuta, kirjutas poetess ja seda on laulnud tuhanded suud laulupidudel. Kõlab pateetiliselt, aga on sellegipoolest tõsi.

Eestlaseks olemine tähendab esmase assotsiatsioonina eesti keelt ja Eesti maad, looduskeskkonda.

 

Selle laastav majandamine mõjub inimestele nagu tükikese äravõtmine nende identiteedist või lausa nende kõige sügavama identsuse ründamisena.

 

Ja kokkuvõttes kahjustab ühistunnet, mis on aga ühe riigi eksisteerimise eeldus. Kui laguneb meie-tunne, laguneb ka kõik muu.

Lennart Meri on öelnud: "Väikeste riikide üks tunnus on see, et neile ei ole mitte kunagi antud nii palju aega nagu suurriikidele.

 

On asju, mida me peame otsustama täna ja mida me ei saa otsustada kümne aasta pärast."

Nüüdseks on juba aastaid räägitud sellest, et looduskeskkonnaga talitades tuleb silmas pidada jätkusuutlikkust ja tasakaalu.

 

Vahel tundub, et selle ilusa jutu saatel on võimalik lõpuks maha võtta kogu Eesti mets.

 

Sest see, mida me paiguti näeme, meenutab võõrvõimu tegutsemist omal maal.

 

Toob kaasa võõrandumist ja viib kodutunde kadumiseni.

 

Ja seegi võib juhtuda palju kiiremini, kui me arvame.

 

Ja kellele saavad siis meie mets ja maa?