Juba enne seda päeva oli arutlusi. Viidati asjaolule, et uurimistähelepanu koondati tavaliselt küüditatutele, seega ohvritele, kuna tegelikult vääriks uurimist ka küüditajate panus (PM 04.06.)
On iseloomulik, et sellistel tähtpäevadel aktiviseeruvad tegelased, kelle arvates on see nõiajaht. Selleteemalisi artikleid saadavad korduvad negatiivsed netikommentaarid. Neid on kindlasti rohkemgi, kustutatud moderaatorite poolt. Osa elab siiski üle ja iseloomustab väärakat mõttelaadi.
Väga elavalt kommenteeriti artiklit: „Vanavanemate Siberi-mälestused jõudsid laste abil raamatusse“ (PM 09.06.). Üks agar kommenteerija „kulaku tütar“ väitis, et ta olevat 7 aastat Siberis olnud, polevat oma isakodu uksest tänapäevani sisse saanud astuda.

Sellega positiivse hoiaku kindlustanud, jätkab ta: „Aga ma ei laida seda aega. Sõjad on ju palju hullemad. Ka praegune elu on ikka hull. Mulle on ja jääb arusaamatuks, miks ja kellele on vaja neid jubedusi välja mõelda.“ Ebaloogiliselt mõjub, kui ta hiljem ütleb: „hakkasin juba 56. aastal (olin siis 7.a.) päevikuid pidama“ – millal või kuidas oli ta siis Siberis? Ta lisab, et ei ülista nõukaaega, aga elas suure osa oma elust sel perioodil ja oli õnnelik. Siis oli töö, oli tasuta haridus, arstiabi, kõht täis ja katus peakohal. Kes keelas reisida, koos perega sain tuusiku Musta mere äärde...Kes teist ilkuja-test on käinud Baikali järvel, sõitnud laevaga mööda Jenissseid? Miks levitada muljeid kohutavast elust Siberis? Paljud tulid tagasi ja on vaid käputäis Mementolasi, kes halab eluaeg oma viletsat elu Siberis. Ei olnud kerge, aga aeg oli selline, kui siin maksti 200 g teravilja tööpäeva eest, siis Siberis oli aasta, kus nisuvirnad olid kõrgemad kui 2x majad. Me ei tohi elada mälestustes, elame täna ja vaatame, mis tulevik toob. Viimane aeg on pidurid peale panna sellele, mis praegu toimub. Lisaks ähvardus „tänastele parteilastele, riigijuhtidele, noortele uusrikastele: ON VEEL ELUS INIMESI, KES TÕDE MÄLETAVAD. Ei kesta teie pillerkaar igavesti!“
„Kulaku tütar“ ei kirjuta midagi oma vanemate saatusest. Oli väga agar arvuti taga, kommenteeris enamikku selleteemalisi artikleid, vahel teise nime all. Teda tsiteerisid mitmed teised.
On ka teisi variante. Kui Euroopa Parlamendi liikmed mälestasid 1941. aasta 14. juunil Balti riikides läbi viidud massiküüditamiste ligikaudu 50 000 ohvrit, siis väitis üks netikommentaator, et Eesti küüditamise otsesed põhjustajad olid Päts ja Laidoner: üks andis võimu vabatahtlikult ära, teine tegi rahva relvituks (PM 08.06.)
Kui Postimees kirjutas (12.06).: ”Küüditatuid mälestatakse näitusega Tallinnas Vabaduse väljakul, kus saab muuhulgas vaadata 1941. aasta küüditamisel kasutatud tüüpilist raudtee loomavagunit ja veoautot GAZ AAA.”, kommenteeriti seda näiteks nõnda: ”Valdavalt küüditati neid, keda rahvas ka täna ei salli - ülbed võimurid ja rikkurid, kes sülitasid lihtrahva tunnetele. Kahjuks sattus sekka ka täiesti syytuid”.
Ettepanek mälestustahvliks hukatud Eesti ohvitseridele (PM 13.06.) leidis vastukaja: ”Ohvitsere represseeriti EW, Pätsu ja Laidoneri poolt juba 1924, 1934-36 aastal (vapsid), põgenes Pitka. Laidoner korjas relvad samamoodi nagu 1920 a. 20 000 Judenitši taganevalt väeosalt”.
Populaarne on ENSV propagandast pärit poliitilise politsei komissari assistent Neggo 1937. aasta ettekanne, et rahval ei olevat enam huvi omariikluse vastu, ja tseremooniad ja vaimustuse puhangud on organiseeritud. Riiklikult mõtlevate kodanike seas olevat kogu vabariikliku olemasolu ja iseseisvuse vastu tekkinud kahtlus ja vaadatakse skeptiliselt selle püsimisele, kui avaldatakse rahvale senist survet. Seda teksti kasutatakse tihti okupatsiooni õigustamiseks.
Loomulikult leidub neid, kes püüavad vastu vaielda, kellel on sama mulje nagu mul endal, et rahvas sellel perioodil oli siiski valitsusega rahul. Aga nagu ütleb üks kommentaator: ”Iga kord, kui see teema päevakorrale tuleb, tõusevad siin mingid küüditajate järglased tagajalgadele ja kukuvad musta valgeks kirjutama. Pole teiesugustel ei au ega häbi!“ Siiani on nad olnud suhteliselt vaiksed, aga nüüd tilgutavad üha rohkem tõrva. Millised jubedused on välja mõeldud? Kas tapmised, piinamised, küüditamised ja repressioonid? Postitused on väga tundelised, mõni aeg tagasi öeldi lihtsalt, et ärge olge vanas asjas kinni, vaadake tulevikku. Nüüd on aga viimane aeg mõjutada vahepeal pealekasvanud põlvkonda, kellel pole isiklike kogemusi.
Küüditamispäeval oli vähem negatiivseid kommentaare, on vist enamasti kustutatud. „Kulaku tütar“ jätkas aga väsimatult, samuti tema toetajad. Jääb mulje, et ohvrite ja tunnistajate kadumisega kahaneb ka selle päeva tähtsus, jääb Eesti ajaloo siseasjaks nagu varemadki küüditamised venelaste poolt. See on ajaloomälu tavaline areng, minevik taandub oleviku ja tuleviku ees.