Jüri Estam

 

Üldiselt räägitakse kolmest Balti riigist, kuid kui suhtuda asjasse avatumalt, võiks “Balti riike” arvu poolest ju ka rohkem esineda.

Ükski asi ei too tagasi ammu väljasurnud preisi rahvast ega nende balti keelte perre kuulunud keelt, aga hästi avara kujutlusvõimega inimesed, kes usuvad vabanemise võimalustesse, võiksid “oleksoloogiliselt” kujutada ette näiteks üht tulevast Kaliningradi, millest saab tulevikus jälle Königsberg.

Aastail 1561-1795 eksisteeris meie kandis ka selline põnev meresõitjate maa nagu Kuramaa hertsogiriik, kuid seda tuleb pigem ajalooliste kurioosumite sekka liigitada.

Kujutage aga ette: kui valgevenelastel peaks õnnestuma lahti saada hirmuvalitsejast Alaksandr Łukašenkast, siis pole üldse välistatud, et Läänemere ümbrusesse lisanduks üks ümbersündinud Valgevene vabariik, kus juurduksid inimõigused ja demokraatia.

 

Selline Valgevene võiks hakata hoidma Leedu, Läti ja Eesti ning mõeldavasti ka Poola poole. Valgevene loodenurk asub ju vaid paarisaja kilomeetri kaugusel Eesti piirist.

Nooremas ja naiivsemas eas meeldis mulle arvata, et “inimese silmad on tema hinge peegel” ja et oskan hinnata teise inimese iseloomu ja karakterit tema näojoonte kaudu.

 

Välised tunnused ei tarvitse aga alati pakkuda piisavalt vihjeid teiste inimeste tegelike “minade” suhtes.

 

Valgevene valitsejal Łukašenkal on aga selline väljanägemine, et  mitte ütelda lõust, et taolise välimusega inimeselt ma pruugitud autot küll ei ostaks, olenemata sellest, kas teaksin, kellega tegemist või mitte.

 

Või kas mõned tänapäeva noored arvaksid, et nii  kellegi kohta kirjutada ei tohi, nagu ma just enesele lubasin, kuna see pole piisavalt “sotsiaalselt kaasav” ehk nö inklusiivne?

Valgevene opositsioonijuhi Svjatlana Tsihhanovskaja sõnul on Łukašenka “julm, hoolimatu ja vääritu”.

 

Varasemas elus teenis Łukašenka NSV Liidu sõjaväes kui zampolit ehk politruk ehk – nagu eestikeelne Vikipeedia viisakalt kirjutab – “Nõukogude armees tankiroodu ülema asetäitjana poliitalal.”

 

Normaalsed nõukogude sõdurid vihkasid zampoliite, ja ilmselt vihkas neid ka suurem osa teistest ohvitseridest.

 

Ka on Łukašenka olnud kolhoosi esimees. Arvestataval määral ikka veel desovetiseerimata Eestis, kus ma elan, suhtuvad paljud inimesed endiselt aukartlikult kolhoosi- ja sovhooside esimeestesse, aga mina seda entusiasmi samas ulatuses nendega ei jaga.

Kes soovib võiks sukelduda internetisügavustesse, et lugeda end kurssi erinevate viisidega, kuidas Łukašenka režiim on väärkohelnud ja alandanud oma ohvreid Valgevene vanglates ja eriti just viimasel ajal.

 

“Väärkohtlemine” on aga liiga talts ja viisakas mõiste kirjeldamaks seda kõike, mida Łukašenka sadistid enesele nendes vanglates lubavad.

 

Łukašenka jõhkardid tema nn “korrakaitse” organeis ei erine oluliselt kaakidest, kes vägivallatsesid näiteks Poolas ZOMO väeosades, eriti aastatel 1981–1983.

Veel pole sadism Valgevenes küll saavutanud samu mõõtmeid nagu venelased, sakslased ja nende käsilased Eestis toime panid Teise maailmasõja ajal ja pärast seda. („Hävituspataljon ei tunne halastust meie vaenlaste – bandiitide ja teiste fašistlike röövikute vastu. Need tehakse mitte üksnes maatasa, vaid saadetakse otsemat teed maa sisse, kus on nende õige koht.” –  tsitaat ajalehest Tartu Kommunist, 22. juuli, 1941.)

Elame praegu sellisel perioodil, mil geopoliitikaga tegelevad teoreetikud USAs kipuvad keskenduma aina rohkem Hiinale ja sealt lähtuvatele või lähtuda võivatele ohtudele.

 

Meie jaoks on siis “hea”, kui arengud Valgevenes aitavad koondada Ühendriikide ja USA liitlaste tähelepanu uuesti situatsioonile Läänemere idakaldal ja selle lähistel.

 

Muidu juhtub nii, nagu leidis aset Suessi kriisi ajal a. 1956, mil verised sündmused Ungaris kippusid jääma tolleaegse Siinai sõja varju.

 

Või mõelgem 1940. aasta hilissuvele, mil algas õhusõda Suurbritannia pärast, ja suurel osal rahvusvahelisest kogukonnast jäi kahe silma vahele samal ajal sündinud Balti riikide annekteerimine Kremli poolt.

Svjatlana Tsihhanovskaja käis Eestis poliitilisel ringreisil 31. mail, kus ta kohtus meie presidendi, välisministri, Riigikogu esimehe ja Riigikogu väliskomisjoni esimehega, andes ka ühise pressikonverentsi president Kersti Kaljulaidiga.

 

Eesti president ütles: “…oleme teie kõrval, ja me teeme omalt poolt, mis võimalik, et Valgevene rahval oleks võimalik vabalt valida oma tee.”

Pikemalt arutasid välisminister Eva-Maria Liimets ja Tsihhanovskaja juhtumit, kus Valgevene võimud sundisid Minskis maanduma Ryanairi reisilennuki, et röövida ja võtta vahi alla selle pardal viibinud opositsiooniline ajakirjanik ja aktivist Raman Pratasevitš.

 

Liimetsa sõnul algatas Eesti selle peale liitlastega kohe konsultatsioonid ning 26. mail tõstatas Eesti selle teema ÜRO Julgeolekunõukogus. Juhtus ka nii, et Eestist sai 1. juunil kuuks ajaks ÜRO Julgeolekunõukogu eesistuja.

Kui Eesti pole varem päris sama aktiivselt silma paistnud kui Poola, Leedu ja Läti, mis puutub Valgevene vabadusvõitlejate toetamisse, siis praeguseks on see “defitsiit” ilmselt natukene tasa tehtud.

Omamoodi muret tekitab lääneriikide kavatsus kehtestada rida sanktsioone Valgevene Vabariigile, seoses eelpool mainitud Ryanairi lennuki kaaperdamisega.

 

Mitmed kommentaatorid Eestis on nentinud, et selliste sanktsioonide tagajärg võib olla majanduslikult hästi haavatava Lukašenka režiimi tõukamine aina suuremasse sõltuvusse autoritaarsest Venemaast, tõugates  Valgevene kohe päriselt Vladimir Putini rüppe, millisesse “embusesse” lõplikku langemist Lukašenka on suutnud siiani vahelduva eduga vältida.

 

Kindlasti viimane asi, mida Balti riigid vajaksid, oleks näiteks Vene riigi sõjaväebaaside rajamine Valgevene territooriumile.

Ees seisab terve rida olulisi kõrgetasemelisi riikidevahelisi konsultatsioone lähiajal (ka Joe Bideni ning Putini vahel).

 

Eks näis siis, mis kõigest sellest välja kooruda võiks.