Jüri Estam

 

Reklaamitahvlid (“billboards”) on midagi ameerikalikku. Vanasti selliseid siin ei olnud.

 

Kapitalism ei salli aga tühja kohta. Nüüd, kohalike omavalitsuste valimiste eel, märkan, et hiljuti on Tallinnas tekitatud kõvasti reklaamipinda juurde.

 

Ka suuri valgust kiirgavaid ekraane tuleb samuti juurde.

 

Nn heaoluühiskondade mõjud on siis aina ulatuslikumalt Eestis kanda kinnitamas, kus sissetulekud ju pidevalt tõusevad.

 

Kuid mis on kiiremini kasvamas – kas palgad või igasuguste kaupade ja teenuste hinnad? Ilmselt ikka need viimased.

 

Kahtlemata on see nii pensionäride ja vähemkindlustatud leibkondade jaoks.

 

Selles lähenevate valimiste tuhinas pole ma omaenda “paraadfotot” veel näinud nendel tuhandetel plakatikohtadel Eesti pealinnas.

 

Ju siis erakond Isamaa, kelle nimekirjas ma sõltumatu pretendendina Isamaa enda kutsel k.a aastal Tallinna linnavolikokku kandideerimas olen, on partei tagatoas otsustanud, keda “omameeste” ja “-naiste” hulgast rohkem esile tõsta tuleb. Ilmselt tulnuks mul Isamaa liikmeks astuda koos suure annetusega!

 

Ma ei usu eriti, et ma Tallinna linnavolikokku pääsen.

 

Mulle piisab antud juhul ka sellest, kui mu häältesaak aitab murda Keskerakonna võimumonopoli siin.

 

Praegune valimiste ring ei kujuta endast arvatavasti Jüri Estami katset teha tagasipöördumist suurde poliitikasse.

 

Kaasalöömine praeguses kampaanias on ühe korra ettevõtmine, sest poliitikasse tegelik sukeldumine eeldab priske rahakoti olemasolu.

 

Kohalikud valimised toimuvad siis kümneis eri paigus mööda Eestit.

 

On ju oluline, kuidas hakatakse Narvat, Pärnut või ka näiteks pisikest Kareda valda juhtima. 2021 on aga omapärane just selle tõttu, et küsimus võimu tulevasest jaotumisest Tallinnas pole üldse vaid paikkondlik asi.

 

Valimiste tulemus Tallinnas võib vabalt hakata mõjutama kogu Eesti elu.

Mis siis sünnib jõulude paiku või varem?

 

Kas Keskerakond on tulevikus sunnitud osalema Tallinna valitsemises koos teiste parteidega ega jää enam ainuotsustajaks või kas on isegi mõeldav, et “Kesk” surutakse linnavalitsemises opositsiooni?

 

Suureks tegijaks on viimasel ajal kujunemas Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) ehk rahulolematute eestlaste ja ka rahulolematute siinsete venelaste partei.

 

Paistab, et oleme jõudnud üleüldisesse närvilisse ajastusse, kui uskuda Zachariah Mampilly’t (“Protests Are Taking Over the World. What’s Driving Them?”, New York Times, 3. okt.).

 

EKREle kuulub uusimate küsitluste kohaselt üle 25% Eestis registreeritud valijate poolehoiust. Kristlikdemokraatlike vaadetega Jaanus Betlem iseloomustas EKREt hiljuti ühes kirjatükis “vaeste ja vaevatute päästjana”.

 

Arvestatav osa Eesti meediast pole EKREt praegugi veel parketikõlbulikuks tunnistanud, kuid on sunnitud nüüd perekond Helme ja selle mõttekaaslastega mõjuga arvestama.

 

Isamaa kunagine suur juht Mart Laar kirjeldas hiljuti, kuidas laulva revolutsiooni tähtis tegelane Edgar Savisaar osutus pärast 90ndate alguse suurt sinimustvalget faasi “…vene inimese kõige paremaks sõbraks”.

 

Siinkirjutaja on tulevaste keskerakondlaste tollast eneseeksponeerimist Tallinna laululaval alati pettemanöövriks pidanud, kuid see on ääremärkus, mille detailidesse ma täna laskuda ei kavatse.

 

Just venelastele toetumisele “tugines Keskerakonna edasine läbilöök ja tõus suuruselt teiseks poliitiliseks jõuks”, väljendab Laar. “EKRE püüab praegu meeleheitlikult samas suunas liikuda.

 

Ka loosungeid võrreldes on neis palju sarnast”.

 

Tõepoolest: EKRE kurameerib kirglikult vene keeles siinsete vene valijatega ja on hääli nende hulgas ära võtmas Keskerakonnalt. EKRE kui uus Keskerakond siis, nagu väljendab Laar.

 

Kuna ka erakond Isamaa toetus on viimasel ajal tõusnud madalseisust kusagile 7% kanti, võime me rääkida parempoolsuse tagasihoidlikust õitsengust Eestis.

 

Ometi paneb see värk mind nihelema. Kas sellist parempoolsust me tahtsimegi?

 

Mu kunagine töökaaslane Eestis Tiit Ulas väljendas omal ajal korduvalt arvamust, et arvestatav osa tänapäeva eestlastest ei erine nii väga DDR’i “ossidest” ja avaldas omavahel kohe tõsiselt kaastunnet, et kolleegil Estamil selliste seas elada tuleb.

 

“Idalasi” iseloomustatakse paljude “wesside” ehk läänesakslaste poolt rassistidena, vaeste inimestena ja vene kultuurist väga mõjutatuina.

 

Kuidas nüüd sellesse suhtuda?

 

Vaesuses või suhtelises vaesuses elamine pole küll asi, milles vaestena elavad inimesed ise ilmtingimata süüdi oleksid.

 

Näiteks see, et Eestis on toimunud lühikese ajaga elektrihinna peadpööritav tõus on tõsiasi, millega vaielda ei saa.

 

Politoloog Tõnis Saarts lausus hiljuti: koalitsiooni vead on upitanud EKRE sinna, kus see nüüd asub.

 

Osalt näen ma idaeurooplastes seda maa soola, kes julgevad seista vastu massimigratsioonile ajal, mil liberalismi kaldunud läänlased libisevad aina enam dekadentsusesse ja enesepiitsutamisse.

 

“Ossid” on kogu oma tahumatuse või koguni harimatuse juures sageli ehtsad konservatiivid, võrreldes näiteks Saksamaa läänepoolsest osast pärit CDUga, mis on teinud Angela Merkeli käe all järsu nihke vasakule.

 

Lühidalt siis: EKRE kui “idalaste” erakond ja Isamaa kui pisut läänelikum “peenutsejate” partei, mis pole kunagi julenud olla kuigi isamaaline.

 

Isamaa valimisparoolil “Plats puhtaks” on selge sõnum, kuid kõla on sellel kaikamehelik.

 

Seda eriti, kuna Laari Isamaa ei teinud platsi puhtaks 30 aasta eest, kui see loosung esimest korda lendu lasti, mil platsi puhastamine eluliselt vajalik oleks olnud.

 

Sümpaatsem EKRE loosung: “Meie armastame Eestit”, peaks ka paljudele venelastest tulnukatele istuma! Kuid tundes EKRE “juhtoinaid” isiklikult, loen ma seda loosungit pigem oportunistlikuks kui täiesti siiraks.

 

Ning Isamaa poolt eksponeeritav nihe paremale ei tarvitse tähendada veel seda, et nüüd sünnib selle najal lõpuks unistuste partei.

 

Seega: Eestis puudub endiselt selline vabadust hindav, eesti etnosele pühendatud ja alalhoidlik-vabariiklik ning väärikas erakond, mille teket paljud eestlased ihanud on.