Mitme riigi netikommentaare lugedes torkab silma, et Eestis on eriti populaarsed vandenõuteooriad. Sattusin hiljuti lugema uuringut inimestest, kes usuvad neid teistest rohkem. Uuringu väitel on neile iseloomulik nn “selektiivne skeptitsism”. Nende teooriate uskujad kahtlevad tugevalt valitsuse ja teiste kanalite informatsioonis, aga usuvad kõiki allikaid, mis kinnitavad nende eelarvamusi. Uskumused ühe vandenõu kohta võivad tema jaoks olla teise teooria tõestuseks.

     
Need mängivad suurt propagandalist osa meelsuse mõjutamisel. On väga laiahaardeline teema, mille mõju ei tohi ignoreerida. Seda olen varemgi käsitlenud (VES 12.02.2009). Üldiselt võttes on tegemist skeptitsismi radikaalse variandiga, mille põhialuseks on saladused. Tavaliseks lähtekohaks on arvamus, et eksisteerib mingi mõjukas grupp, kes teeb varjatud koostööd, saavutamaks majanduslikku või poliitilist võimu. Ka et poliitikud või muud võimutegelased varjavad oma väljendites tõelisi eesmärke. Iga teooriat võib aga ka võtta kui huvitavat intellektuaalset sporti, lihtsalt vaieldes, ilma et peaks mingisse teooriasse uskuma või seda liiga sügavtõsiselt võtma.
Need teooriad muutuvad ja arenevad. Mida elujõulisem ja kauakestvam mingi teooria on, seda komplitseeritumaks ta võib muutuda. Tekib kirjandus nii poolt kui vastu, kujunevad allteooriad, mis omakorda võivad omandada vandenõuteooria tunnuseid jne. Vandenõuteooriad kaovad ringlusest siis, kui nende tekkimise objektiivsed põhjused kaovad või muutuvad vähetähtsaks.
Konspiratsioonid eksisteerivad, aga kas kõik seletamata juhtumid kuuluvad nende valda? On dokumenteeritud näiteid salakokkulepetest. Vandenõuteooriad on kas halvasti või mitte teaduslikult põhjendatud teooriad. Iseloomu poolest hüpotees, mis keeldub tunnustamast ajalooliste sündmuste või asjaolude üldtuntud käsitlusi, väites, et sellise käsitlemise põhjus või siis sündmused ise on omakasu või pahatahtlikul eesmärgil toimunud vandenõu ja manipuleerimise tulemus.
Tüüpiliselt viitavad vandenõuteooriate autorid ainult või peamiselt üksteisele. Neist puudustest hoolimata võivad teooriad olla väga püsivad ning laialdaselt tunnustatud. Nende teke ja levik on sage järskude sotsiaalsete muutuste (riigipöörded, sõjad jmt) ja kriiside (näljahädad, epideemiad jmt) ajal. Seda võib selgitada sooviga leida isikliku elukvaliteedi languse taga mõnda vaenlast, keda oleks lootust ka rünnata. Tuntud on vandenõuteooriate levik totalitaarsetes ühiskondades, milles ilmselge propaganda ja teabe kättesaadavuse piiratus äratab ohutunde, mis võib kasvada paranoiaks.
Vandenõuteooriate tekke sotsiaalsete põhjuste hulgas on ka võimalik ühiskondliku positsiooni paranemine, mis tuleneb sellest, et teooria pooldajad võivad tunduda endale ja teistele paremini informeeritutena, elitaarsematena. Sisuliselt on need teooriad religioonid, mis toituvad tundmatusest ja koguvad ning sorteerivad faktide kilde ühest ette defineeritud tõest. Parimaks relvaks nende vastu on konkreetsed teadmised, sest mida rohkem me teame, seda vähem on teooriatel kasvuruumi. Teine asi on, kui moodsa maailma kalduvus kahtlustada iga saadud teavet ja iga autoriteeti, kellelt see pärineb, muutub otseselt ohtlikuks inimestele nende tegelikkuses. Nii peame endalt küsima, kas mitte vandenõud pole mõjutanud inimese tervet mõistust nii tugevalt, et on põhjust tunda muret?
Vandenõuteooriad on üldiselt rahva hulgas populaarsed, eks paljud on kas ise levitanud kuulujutte või olnud nende ohvrid. Katseid nende tõrjumiseks ignoreeritakse, vahel nähtakse ka selles konspiratsiooni. Püsivalt ajendavad vandenõuteooriaid institutsioonid ja organisatsioonid, mis oma tegevust varjavad või salastavad või mille kohta on raske usaldusväärset teavet saada. Nende hulgas on näiteks sionistid, katoliku kirik, vabamüürlased ning sõjalised ja luureorganisatsioonid  (CIA, FBI, Mossad, KGB). Eriti alaarenenud riikides võivad need tõkestada arenguks vajalikke poliitilisi otsusi, näiteks kui usutakse, ei AIDSi saab ravida neitsiga seksides, mis on tegelikult ebausk.
Vandenõuteooriad esindavad ka soovmõtlemist, kusjuures pole juttu mingist korralikust analüüsist. Eestis on sellest nakatatud amatöörajaloolased, kes leiavad igasuguseid enam-vähem oletustele rajatud seoseid. Silmapaistvama teoreetiku rolli mängib Jüri Lina, kes võtab tihti sõna. Tema vandenõuteooriaid usuvad paljud eestlased  (Õhtuleht 11.06.) Kui vabamüürlased, sionistid ja teised tegelikult nii võimsad oleksid, nagu neid kujutatakse, saaksid ka tema suu sulgeda. Nii dementeerib ta enda jätkuva eksistentsiga oma teooriaid. Või kasutavad need salaühendused teda enda reklaamimiseks, et sisendada rahvale vastupanu võimatust? See oleks ka hea vandenõuteooria!
Tegelikult on need igikestvad teooriad, millel on sugulust „oleks’itega“, paljude jaoks lihtsaks lahendiks maailma probleemide seletamisel. Võtavad aga ka uskujatelt vastutuse, lisaks lootuse paremusele, esindavad alistumisfilosoofiat. On sarnasust maailma lõpu ennustustega.

Vello Helk