Oleme mõjutatud oma keskkonnast. Pagulastena oli meil aga see eelis, et ei surutud mingi ideoloogia kammitsatesse, saime suhteliselt vabalt areneda. Minu enda seisukoht on kogu aeg olnud, et Eesti vabanedes peavad eestlased ise, kes selle süsteemi all on kannatanud, Eestit edasi viima, pagulased-väliseestlased peaksid neid ainult jõu ja nõuga aitama. Ei arvestanud aga sellega, et poolesaja aasta jooksul vahepealne ideoloogia nii sügavad jäljed jättis. Küllap aeg annab arutust, minu nooremad kontaktid kirjutavad mõistlikult, nii olen jätkuvalt optimist. Olen jälginud Eesti arengut pärast taasvabanemist. Osalt isiklike kontaktide kaudu, osalt kirjaliku  mõttevahetuse teel. See annab paremaid tulemusi kui vinguvate ja virisevatate netikommentaaride lugemine, milles paljud ei häbene paljastada oma rumalust. Eriti kirjavahetus noorpõlve sõprade ja nooremate kolleegidega on aidanud mul mõista vahepealset arengut. Endal on ju ainult aastased kogemused, need siiski küllalt kibedad, millest saab paljuski lähtuda. Ajalehtedes on taasvabanemise eel palju hädaldamist selle negatiivsete tulemuste üle. Polnud lihtne minna üle kapitalismile, mis on paljud ära kohutanud, sest neid on tabanud selle negatiivsed ilmingud – sellega kaasnevad ju ka kriisid. Taasvabanemise 20. aastapäeva puhul küsisin ühe noorema kolleegi käest, mis on tema positiivsed muljed? Siin on tema vastus: 1) Avatud ühiskond on igal juhul parem kui suletud totalitaarne süsteem. 2) Eesti hüppas sularahakasutuselt otse netipangandusse, jättes vahele sellised asjad nagu tšekiraamatud. Sularahaarveldus hakkab üha enam ja enam tahaplaanile jääma. 3) Ununenud on tühjavõitu kaupluseletid. Banaane ja muud defitsiitset kaupa said varem nomenklatuuritöötajad eripuhveti-test. Nüüd on see selverites saadaval kella 9-23-ni. On ka ööpäev läbi teenindavaid kaup-lusi. Ja kauba nomenklatuur on kirevam kui nõukogude parteinomenklatuur. Sealt vaata-sid vastu ühed ja samad näod. 4) Praktiliselt kogu maailm on meile valla. Raudne eesriie enam ei takista. 5) Infot on võimalik hankida takistamatult ka väljaspoolt riigipiiri. Väljaspoolt NSVL-i info hankimine oli keerukas ja sellele tehti takistusi.    Need on loomulikult individuaalsed muljed, aga langevad suurelt osalt kokku teiste kontaktide arvamustega. Lisatakse ka asjaolu, et Eesti seekord nagu 20 aastat pärast esimest iseseisvumist pole üksi, vaid on NATO ja Euroopa Liidu liige. Kuigi paljud arvavad sõjalist ja majanduslikku abi olevat peamiselt teoreetilist laadi, annab see siiski rohkem kindlust kui tookord. Eriti netikommentaarides esineb veelgi vahepealse rahvaste vanglas veedetud aja kroonilisi taganutjaid. Nende hulgas on osalt tolle aja tegelasi, kellel pole õnnestunud meele- ja mantlivahetus – või ei soovigi nad seda, vaid eelistavad jääda mineviku kütkeisse? Võib ka olla mõjuagente, aga kindlamini harjumise esindajaid, kellel nagunii pole mingit iseseisvat seisukohta. Lepivad igasuguse olukorraga ja ei oska pikapeale endale midagi muud ette kujutada. Nendega on sugulust vaba Lääne maailma „eksistentsialistidel“, kes kasutavad ära selle sotsiaalseid hüvesid. On üksikuid indiviide, kes suvel vegeteerivad, aga sügisel eelistavad otsida sooja varjupaika läänelike mugavustega vanglas, kus neile on kindlustatud elamine ja toitlustamine. Sellel kõigel on veel palju aspekte – nii positiivseid kui negatiivseid. Näiteks on kirjanik Wimberg (Jaak Urmet) väsinud küüditamise teemast, tal on sellest saanud kõrini (EPL 18.07.) Ta arvab, et lein ja minevikupainega tegelemine peaksid olema asjad, millega igaüks tegeleb omaette või perekondlikus ringis. Eesti kannatusterohke ajalugu tuleb meie vaimusilma ees asendada Eesti võitude- ja suursaavutusterohke ajalooga. Isegi võidusammas, mis peaks tähistama Eesti ajaloo üht suurimat võitu, avati täispidulikus matusemeeleolus, õhtu peaosalisteks olid langenud kangelased, kellele asetati pärgi ja kelle nimesid näidati müüril. Vähem leina, rohkem elu. Ta ignoreerib fakti, et vabadus nõudis ohvreid, keda ei tohi unustada – ja keda ei unustata ka mujal. Ka seda, et küüditamine ja teised repressioonid ei saa olla ainult isiklik asi, kuna need tabasid kogu rahvast. Kui tahame, et meie elus ei korduks enam kunagi sellised õudused, nagu said osaks eelmisele põlvkonnale, peame toimunut mäletama. Eestlastes elab veel hirm sovetiaja kordumise ees. Kuni elavad veel leina "nutukirjanduseks" tembeldavad tegelased, pole sovetiaeg sugugi läbi. Eitamisega asju olematuks ei tee. Kõik see peegeldab pigem egoismi kui mingit idealismi. Ta on siiski ettevaatlik: miks ei tauni ta juutide palju suurejoonelisemat leinamist? Vello Helk