2009. aastaga on seotud mitu enam-vähem ümmargust tähtpäeva, on olnud üsna palju meenutada ja mälestada. Mõned tähtsamad: möödus 90 aastat Vabadussõjast Võnnu lahinguga, 85 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu katsest, 75 1934. aasta Pätsi ja Laidoneri riigipöördest, 70 1939. aasta baaside lepingust ja 60 1949. aasta suurküüditamisest. Neid on mitmel viisil tähele pandud. Suurimaid laineid on löönud Rahvarinde asutamise 20. aastapäev, mis kergitas üles vanu vastuolusid, taasvabanemise arengu ja tulemuse saavutamise vastakaid hinnanguid.

Heiki Suurkask kirjutas asjaliku ülevaate suveräänsusdeklaratsioonist, mida nüüd peetakse Eesti vabaduse nurgakiviks, kuigi selles on juttu ainult suveräänsest liiduvabariigist. Juhib ka tähelepanu faktile, et Rahvarinde idee tuli Moskvast, tsiteerib allikat (EPL 16.11.). On palju kommentaare, enamikus tühja tuule tallamine. Mõne fakti üle võib vaielda – palju on tõlgenduse küsimus. Nüüd pole enam Rüütel Eesti päästja, selleks olevat Savisaar. Kui ta kuulutas end tõeliseks kommunistiks ja soovis ainult uut liidulepingut, olevat see olnud taktikaline samm, tegelikult soovis ta Eestile vabadust, mis ka õnnestus? Ansip ja Laar tahtvat seevastu Eestit Venemaale maha parseldada!
Kõige ägedamalt reageeris Rein Ruutsoo (Ajalooks maskeeruv demoniseerimine, EPL 27.11.).
Ta püüab mõista ajalugu ja kui ei tehta seda tema kombel, siis on tema järeldus, et sedalaadi demoniseerimine muutub lausa kriminaalseks. Suurkask esitas kuiva faktide rea, milles on oma osa nii Rahvarindel kui ka Eesti Kongressil, viimases osales ERSP, kes on Ruutsoo kriitika märklauaks. Väljaspoolt vaadates on kogu diskussioon Eesti-keskne ja ei arvesta teiste oluliste rahvusvaheliste faktoritega, mille osatähtsus oli suurem kui mõni ENSV Ülemnõukogu deklaratsioon.
Heitkem pilk Rahvarinde juhtkonnale. Selles esindasid tähtsamat osa võimul olevad komparteilased, kelle taustaks oli N. Liidu ”superdemokraatia”, milles rahva tahet esindas partei. Rahvas pidi järgima partei tahet, mitte vastupidi, nagu see on kombeks Lääne demokraatlikes riikides. Seda katsuti samuti teha Rahvarindes, mis aga ei õnnestunud, kuigi Ruutsoo püüab väita, et eestlased oleksid kiitnud heaks ka liidulepingu. Polnud puhas ka Rahvarinne, juhatuses istus näiteks Lembit Koik, kes juba 1955.aastal värvati KGB agendiks ja jätkas oma agenditegevust ka pärast 1958. aastal parteisse astumist (Indrek Jürjo, Pagulus ja Nõukogude Eesti, 1996, lk, 190-191). Ta figureerib Rahvarinde 20. aasta juubeli fotodel.
Mitmed kommentaarid juhivad tähelepanu Ruutsoo ühekülgsusele. Ta rõhutab: „Suveräänsusdeklaratsioon ja IME valmistasid oluliselt ette N Liidu lagunemist. Ilma selleta oleks jäänud vabadus unistuseks.” Vaevalt lagundasid, valmistasid ette rahvast, et see ärkaks tardumusest ja saaks üle lootusetuse tundest. Oma põhieesmärki ei täitnud suveräänsusdeklaratsioon ega IME, aga ometi oli neil kõrvalmõju. Kas nende ettevõtmiste autorid endale just selliseid eesmärke seadsid, küllap oleksid ikka parema meelega näinud nende projektide täideminekut? Läks teisiti ja tagantjärele tarkusega võib öelda: väga hea, et nõnda läks!
Ega ka Suurkask eita kõnealuse dokumendi tähtsust. Ta ütleb: „Kuid suveräänsusdeklaratsiooni mõju on võimatu alahinnata. Eesti NSV eeskujul hakkas enamik Nõukogude Liidu koosseisu kuuluvaid moodustisi end suveräänseks kuulutama (...). Ta sisuliselt lõhkus selle liidu, kuigi punaimpeeriumi hauakaevajateks osutusid 1991. aasta putšistid.” Miks püüab Ruutsoo tõestada seda, mida Suurkask ise on välja öelnud? Viimane lisab: „1991. aastal, kui Moskva lõpuks oli valmis liidulepingut uuendama, polnud Eestis enam selliseid jõude, kes oleksid olnud nõus alla kirjutama. Vahepeal oli toimunud murrang, mis ei jätnud poolikutele lahendustele õnneks ruumi.” Omal kohal on ka tema lõppjäreldus: „Ja kurjuse impeerium likvideeriti 1991. aastal lõpuks ka siinsete kommunistide kätega, kuigi iga uut järeleandmist pidi neilt jõuga välja pigistama. Suveräänsusdeklaratsioon oli üks järeleandmistest, kuigi mitte veel see, mida Eesti tegelikult vajas.”  Miks on see üldiselt tasakaalustatud hinnang siiski vere keema ajanud?
Ruutsoo artiklis, aga eriti kommentaarides kõlavad süüdistused faktide võltsimises, valetamises,  vihkamises ja muus negatiiv-ses, ilma et süüdistajad esitaksid näiteid võltsingutest. Mida raskem on silmi sulgeda ümberlükkamatute faktide ees, seda agres-siivsemaks inimene läheb. Mineviku sündmuste tegelike tagamaade paljastamine oleks tema jaoks kui isiklik solvang. Mida suurem solvumine, seda rohkem emotsioone ja vähem mõistust.
On alanud kemplemine au eest olla kõige tähtsam Eesti Vabariigi taastaja. See tuleks jätta rahvale ja nautida vaba Eestit, võrratult parem riik kui kadunud N. Liit, kuigi leidub ka selle taganutjaid.

Vello Helk