70 aastat tagasi algas Teine maailmasõda, millele oli rajanud tee MRP. Oli verine ja dramaatiline, järgnes 50 aastat külma sõda ja N. Liidu juhitud idabloki lagunemine 1991. aastal.
Eelmistes kommentaarides oli sellest juttu seoses Eestiga. Nüüd vaatlen seda probleemi laiahaardelisemalt. Esiteks ei pea täieliselt paika väide, et vaba maailm võitis sõjaliselt Euroopas. Olulist rolli mängis Punaarmee, kes kandis ülisuuri kaotusi ja käitus jõledalt võidujooksus Berliini poole. Rindel oli punaarmeelastel valik kahe surma vahel - kas vaenlase poolt eest või politrukkidelt tagant. Venemaa on enda arvates ainuvõitja, kuigi N. Liit sõltus väga USA tohutust abist. On ka unustatud, et pärast MRP-sobingut käitusid N. Liit ja Saksamaa ligi kaks aastat kui liitlased, et nad jagasid omavahel Poola ja pidasid ühist võiduparaadi. Jagasid huvipiirkonnad, Balti riigid visati Moskvale söödaks. Nagu USA hiljem N. Liitu nii varustas viimane tookord Saksamaad ja aitas kaasa võidukäigule Prantsusmaal, Stalin õnnitles Pariisi vallutamise puhul.
Müüdiks on väide, et vaba maailm võitis poliitiliselt. Sõja viimases faasis alistas N. Liit pool Euroopat ja seisis pärast sõda maailma kommunistliku liikumise eesotsas. Vaba maailm võitis küll Hitleri üle, aga hinnaks olid Stalin ja ta järglased raudeesriide taga. 1939. aastal oli natsismi suuraeg, kuus aastat hiljem koitis kommunismi aeg komando- ja plaanimajandusega, mida imestleti demokraatlikes valitsustes ja õpiti Lääne ülikoolides. Vaba maailm kaotas pool Euroopat, mitte ainult MRP-ga N. Liidule langenud osa, vaid veelgi enam. Teherani, Jalta ja Berliini kokkulepete taga seisis kaudselt MRP tunnustamine. Poola ei saanud tagasi N. Liidu poolt ”vabastatud” osa, pidi leppima kompensatsiooniga Saksamaalt, mille tulemuseks oli Oder-Neisse piir.
Teine maailmasõda andis kommunismile laiahaardelisi rahvusvahelisi tulevikulootusi. Selle ideoloogia mõju kasvas ja pika-ajaliseks tulemuseks võib lugeda noorsoorahutusi 1968. aastal. Neid ajendas sõja kultuuriline tähendus, see staatus, mida üldine vasakpoolsus oli saavutanud N. Liidu sõjalise panuse kaudu.
Sõja olulisemaks tulemuseks oli vasakpoolse hoiaku positiivne maine. Hitler ja tema väärteod rikkusid võimalused olla parempoolne. Pärast teda muutus see naeruväärseks või kahtlaseks, kui mitte isegi kriminaalseks. Parempoolset hoiakut loeti automaatselt valeks, ka moraalselt. Parempoolseid iseloomustati kui varjatuid fašiste. Seejuures unustati, et Hitleri partei oli natsionaalsotsialistlik töölispartei, seega mitte ainult natsionalistlik, vaid ka sotsialistlik, suguluses Moskva kommunismiga.
Sõjajärgsete mittesotsialistide põlvkondade suurimaks probleemiks oli vältida parempoolsuse silti. See ajaloost tingitud refleks nõrgendas mittesotsialistlikku mõtlemist kogu Euroopas. Parempoolsed lasid end tõrjuda kaitsele. Ajavaim, see kergelennuline ja siiski reaalne nähe, oli nende vastu, samal ajal kui nad kõhklesid näitama oma olemust.
N. Liidu lagunemine surus vasakpoolsed mõneks ajaks kaitsesse. Vaikisid nende iidolid Moskvas, jäid siiski mõned väljaspool Euroopat, kes olid leidnud endale olukorrakohase variandi. Näiteks Põhja-Korea oma isolatsionismiga ja Hiina riigi kontrolli all olev sotsiaalkapitalism.
Mõju oli endistes Euroopa ”sotsialismimaades” tugevalt juurdunud. Parempoolsed olid inimlikuma näoga kui neis võimul olnud Moskva kollaborandid. Algul püüti end päästa mantlivahetuse ja vaikimisega, aga aegamööda tundsid nad end taas üsna kindlalt ja hakkasid võimu poole pürima. Kõige ilmekam on see Saksamaal, kus endised Stasi-agendid poliitikas nii avalikult kui kulisside taga eriti majanduskriisi taustal üha suuremat poliitilist rolli mängivad, koguni liiduriikide juhtkonda on pääsenud.
Euroopa parempoolsete tähelepanu on viimati pööratud üha kasvavale moslemite sisserännule, millega kaasnevad poliitilise islami nõuded respekteerida koraani ja usulisi tavasid. On raske viia šariaadi kooskõlasse kohalike kommetega. Kuigi Euroopal on kristlik taust, pole keelatud ristiusu kritiseerimine. Islam ei luba kriitikat, kriitikute elu on hädaohus. On huvitav näha, et vasakpoolsete esindajad, olgugi ateistid, võtavad sõna moslemite kaitseks, kui ei tulda vastu nende nõudmistele.
Demokraatiast räägivad nii vasak- kui parempoolsed, aga kogemuste kohaselt on selle võimalused parempoolsete juures suuremad. N. Liidu ”rahvademokraatiat” on mitmed rahvad kibedalt tunda saanud. Sellega on lugu nii, nagu ütles Taanis avalikult üks moslemi imaam, konverteerinud taanlane: ”Demokraatia on hea, seda saab eriti kasutada enda hävitamiseks. Kui see on õnnestunud, siis jääb šariaad – ja katsugu keegi seda muuta!”. See on ka kommunistide taktika.

Vello Helk