Brüggemann möönab ka positiivseid nähteid ja tulemusi. Tegelikult on ju mitmeid tema erilisi aspekte mainitud ja käsitletud, aga tema arvates tuleks neile veelgi suuremat rõhku panna. Ta saab ”aru”, et eestlaste rahvustundele on ”müüt” Vabadussõjast vajalik, aga kritiseerib seda teravalt. Patsifistlikult kõlab tema üleskutse: ”on aeg pöörata pilk ka sellele, kui palju läks võit maksma ühiskonnale tervikuna ja mitte ainult inimkaotustena. See võit saavutati sõjas, mis tutvustas eriti nooremale põlvkonnale vägivalla avaldamise vorme. Selle sotsiaalse pärandi lugu ootab jätkuvalt uurimist”. Mis on selle mõte, kas mingi utoopiline vägivallatu sõda, võib-olla veekahuritega? Aga isegi nende kasutamist demonstrantide vastu peetakse vägivallaks! Nooremale Vabadussõja järgsele põlvkonnale, kelle hulka ise kuulun, sisendas see ”vägivaldne” võitlus peamiselt soovi kaitsta kättevõidetud vabadust.

Kas panna Vabadussõda jälle jutumärkidesse? Kõik see nõuab põhjalikumat analüüsi, aga kui ta juba rõhutab enda kui sakslase vaatepunkti, annab ta viite oma taustale. Siin avaldub kaudselt saksa ajaloolaste holokaustikompleks. Lisandub kaotatud Teise maailmasõja sündroom, mis tugevdab patsifistlikke vaatekohti. Ainult vähesed julgevad rääkida sakslaste endi kannatustest, sest see annab tagasilöögi. Mõjuvat rolli mängib ka sakslaste üldiselt romantiline hoiak ”müstilise” Venemaa suhtes. N. Liidu inimsusevastastest kuritegudest libisetakse suhteliselt kergelt üle. Ei saa siiski näiteks küüditamist eirata ega eitada, aga saab käitumist Olaf Mertelsmanni eeskujul iseloomustada ettekavatsematu kriminaalse hooletusena, kuigi Stalin seda aktsepteeris. Olgu stalinism nii julm kui tahes, etnilist hävitust ei olnud Stalinil erinevalt Hitleri sõjajärgsetest plaanidest päevakorras (VES 20.11.2008).Polnud järelikult otseselt süüdi, kuritegelikud olid tema kaastöölised? See harmoneerub Brüggemanni eespool mainitud arvamusega, et ei olnud venestamist, vaid ainult suurvõimu normaalne käitumine. Aga isegi Vene kultuurimimister Avdejev nimetab Stalinit timukaks!

Kas see on samm Saksa kantsler Angela Merkeli välispoliitika ja julgeoleku nõuniku Christopher Heusgeni Balti-Vene ühise ajalooõpiku soovituse (Postimees 14.04.) täitmiseks?  Moskva kohaselt pole ju olnud venestamist ega Vabadussõda, veelgi vähem mingit genotsiidi eesti rahva kallal.

Kui Saksa ajaloolastel on häbi Hitleri inimsusevastaste kuritegude pärast, ei tohiks seda üle kanda väikerahvastele, kes võitlesid mitte teiste anastamise, vaid oma vabaduse eest. Kas peaks eestlased vabandama, kuna tahtsid vabadust ja võitlesid selle eest? Saksa ja Vene ajaloolased võivad vist saada kokkuleppele, et eestlastel olnuks parem jätkata Venemaa impeeriumi hõlma all?

Väikeriikidel nagu Eesti ei tohi nähtavasti olla mingit uhkust oma vabanemise üle, pigem häbi, peavad olema madalamad kui muru ja vabandama – see on suurriikide privileeg! Ei saa aru, miks pole see Eestis mingit asjakohast ajaloolaste vaidlust tekitanud? Loomulikult on tal õigus oma arvamusi avaldada, aga neid võiks ju arutleda. Need mõtted on esitatud rahvusvahelisel konverentsil juba kaks aastat tagasi. Suurelt osalt on see ületeoretiseerimine. Osalejad on surnud, tulemused sõltuvad uurijate tagant-järele tarkusest, mis omakorda on kohandatud kehtiva poliitilise korrektsusega. Tulusam oleks rakendada sarnaseid nõudeid soveti aja uurimise kohta, siin on elus tegijaid, ohvreid ja tunnistajaid. Seda ootame vist asjatult, sest küsimused võivad olla piinlikud. Tuleb ära oodata kaasaegsete lahkumine, siis saab jälle kehtiva maitse kohaselt teoretiseerida.

Eestlased on aastasadade jooksul olnud Lääne ja Ida – venelaste ja sakslaste pihtide – vahel. Meid vaadeldi kui rahvast, kellel polnud muud tulevikku kui võimaluste kohaselt moonduda kadakasakslateks või pajuvenelasteks. Välismaalastele pakkusid nad sama huvi nagu praegu mõned Siberi rahvad, need tööloomad polnud vist palju erinevad inimahvidest? Igal juhul kirjeldab Saksa mõjukas Meyeri leksikon 19.sajandil eestlasi kui pikkade käte ja lühikeste jalgadega isendeid. Ei tohi aga üldistada, eriti sakslaste hulgas leidus estofiile, keda huvitas eestlaste keel ja kultuur.

Pole ka ime, et eestlaste vabaduspüüdlusi ei võetud tõsiselt. Loomulikult oli sellega seotud palju probleeme ja lahkarvamusi, mille rõhutamisega kauaaegsed ülemrahvad püüdsid tulemust halvustada. Venepoolsed vallutajad tembeldasid seda kodusõjaks, saksapoolsed moodsad tõlgendajad nähtavasti rahvuslikuks müüdiks. Erandiks on paljud baltisakslased, kes pärast oma sünnimaalt lahkumist ei unustanud seda ja andsid ka tunnustust Eesti Vabariigile. Aga nagu tihti elus on ka siin tõde kahe vale vahel. Eestlaste vabanemise kritiseerimise asemel oleks vaja koondada tähelepanu selle hävitajate tegevusele. Jätke ometi eestlastele veidi rõõmu vabanemise üle, kuigi selle käsitlus ja tunnetus võib olla natuke enesekeskne!

Vello Helk