Ajaloolasena on silmad tihti pööratud mineviku suunas, kuna selle tõlgendamine mõjutab oleviku hoiakut. Tõlgendused pole alati loogilised, vaid jälgivad kaasajal domineerivaid hoiakuid. Peegeldavad ka riikide omavahelist vahekorda. Tänased liitlased võivad homme olla vaenlased ja vastupidi. Sellist vahetust on eestlased oma nahal valusalt tunda saanud.

Käesoleva aasta 23. juulil möödus 70 aastat päevast, mil USA välisministri kohusetäitja Sumner Welles kuulutas, et USA ei tunnista Baltimaade okupeerimist ja vägivaldset inkorporeerimist N. Liitu. Sellega ühines hiljem enam kui 50 riiki. Nii pandi alus mittetunnustamispoliitikale, mis oli aastakümneid tülikaks probleemiks Moskvale, kuid tõhusaks relvaks ja valguskiireks baltlastele.

Deklaratsiooni taustaks oli MRP, millega Stalini N. Liit muutus Hitleri Saksamaa kui mitte aktiivseks liitlaseks siis vähemalt tegelikuks toetajaks. Balti riigid okupeeriti Saksa suurofensiivi varjus, mis viis Prantsusmaa alistumisele. Moskva õnnitles Hitlerit Pariisi vallutamise puhul, Berliin soovitas Eestil anda järele Moskva nõudmistele. Kui Hitler aasta hiljem alustas sõda oma kaudse liitlase vastu, vahetusid pooled. Ühisvaenlane viis lääneliitlased N. Liidu toetajaks. Unustati ka Wellesi deklaratsioon, sõja lõppedes tunnustati Balti riikide annekteerimist de facto. Õnneks ei järgnenud pärast sõda ametlikku de jure tunnustust, kuigi mitme riigi käitumine kaldus selles suunas. Külma sõja ajal meenus jälle see deklaratsioon, mida sai kasutada relvana propagandasõjas.

Nagu Atlandi Hartal oli ka Sumner Wellesi deklaratsioonil okupatsiooni ajal suur psühholoogiline tähendus, aitas hoida elus lootust Eesti taasvabanemisele. Kuid see toimus teiste faktorite ajendil ja need on jäänud koos paljude teistega ajaloolisteks dokumentideks, mida üha vähem meenutatakse. Wellesi deklaratsiooni 70. aastapäeva puhul rõhutas USA suursaadik Eestis Michael C. Polt ühes tele-esinemises siiski, et see on sama aktuaalne ka praegu: „Väärtused, mida kuulutati 1940. aastal, on meile sama tähtsad ka täna, aastal 2010. Meie põhiväärtuseks on endiselt vaba ühiskond, millest Eesti on täna üks osa.“ Eesti välisminister tänas USA’d deklaratsiooni eest, aga ei julge tänada neid, kes sellest lähtudes 1944. aastal püüdsid tõrjuda uut okupatsiooni.

Enne veteranide Sinimägede kokkutulekut 31. juulil külastas USA suursaadik Tallinnas okupatsioonide muuseumi ning sai enda sõnul selle direktorilt Heiki Ahonenilt väga mõtlemapaneva ja informatiivse ülevaate. Nähtavasti pole siiski saavutanud täit arusaama. Tema arvates peaks kokkutulek keskenduma sõja ohvrite mälestamisele ega tohiks kiita totalitaarset ideoloogiat (Postimees 30.07.) Seda pole mälestustseremoonia korraldajad aga kunagi teinud. Nende rindemeeste seostamine okupatsioonirežiimide inimsusevastaste kuritegude või sõjakuritegude ülistamisega on sisuliselt desinformatsioon.

Sellist desinformatsiooni levitavad kõikjal Moskva käsilased, kes pommitavad sel-lega ka USA saatkonda, pikapeale jääb ikka midagi külge. Samal ajal kujutavad nad eestlastele USA'd kui hambutut tiigrit, kelle abile pole mõtet loota. USA peaks ka natuke huvi tundma selliste ürituste vastu nagu näiteks našide Seligeri laager, kus moodustasid silmatorkavaima kunstiteose 40 polii-tiku ja ühiskonnategelase teivastatud ja natsimütsidega kaetud pead, kelle hulgas oli ka USA riigisekretär Hillary Clinton. Loengutes ”ajaloo võltsimisest” rääkis Johan Bäckman muuseas, et kogu Gulag olla eestlastest revanšistide väljamõeldis (Postimees 26.07.)

Varem on olnud juttu Vabadussõjast, mille ajalugu vaatleb kriitiliselt Olaf Mertels-mann. Ta juhib aga ka tähelepanu ühele hiljuti Berliinis ilmunud teosele: Karl Heinz Gräfe ”Vom Donnerkreuz zum Hakenkreuz. Die baltischen Staaten zwischen Diktatur und Okkupation”, mis tema arvates levitab nõukogude propagandavalesid ja võib muutuda Saksa keelekeskkonnas Baltikumi lähiajaloo osas paljutsiteeritud ”standardteoseks” (Sirp 30.06.). Autor oli DDR-is ajaloo professor, vabastati pärast Saksamaa ühinemist oma ametist, mis aga pole ta-kistanud teda jätkata nõukogude historio-graafia valede propageerimist Saksamaal. Mertelsmann tunneb õigusega muret selle üle, et seni ilmunud kolmest retsensioonist on kaks väga positiivsed.

Edaspidine areng Eesti ajaloo tõlgendamisel sõltub nagu varemgi palju suur-riikide vahekorrast. Kui eelistatakse häid suhteid Venemaaga, ei kritiseerita just eriti teravalt ega tõsiselt Moskva käitumist sise-riigis. Heade suhete saavutamise eesmärgil pole ka kasulik vaidlustada ajaloolaste valesid. Neist võib vaikides mööda minna, mis aga tugevdab moskvameelsete propagandistide mõju, mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopa riikides, kes peaksid olema Eesti liitlased. Kuigi ideoloogilist kuristikku püütakse ületada heade sõnade sillaga, pole see just õnnestunud.

Vello Helk