Ajaloolasena katsun vaadata kõike laiahaardelisemalt. Maailmas eksisteerub jõudude vahekord, mis vahetevahel muutub, palju oleneb nende ambitsioonidest ja tugevusest. Eesti taoline väikeriik ei saa teistele midagi dikteerida, tuleb otsida liitlasi, mis tähendab ka sõltumist. Osa eestlasi seda ei taipa, keskendub Eestile nagu oleks see mingi suurvõim, kelle nõudeid tuleb tingimata täïta. Liitlastelt nõutakse tingimusteta abi, vastasel korral ähvardatakse nende hüljamisega. Kas üksi olles on nõudmistel rohkem kaalu või tulemusi?

Realistlikult võttes on sõjaliste konfliktide puhul tõotused nagu näiteks võidelda viimse veretilgani või põlvepikkuse poisikeseni eneserahustamise vahend, millele tihti eelistatakse alistumist, kuna siis jääb osa rahvale vähemalt mingi üleelamise võimalus. Eks lõppes sellega ka muistne vabadusvõitlus ja need kaalutlused mängisid osa alistumisel 1939. ja 1940. aastal. Siit viib tee kollaboratsioonile, kusjuures pole nii tähtis rahva kui sellise tulevik, vaid enda heaolu. Ajalooratast ei saa tagasi keerata, sellised katseid on ajaloo jooksul tehtud, aga väga ebaõnnestunult. Ilmekaks näiteks on restauratsioon pärast suurt Prantsuse revolutsiooni, mis muutis Euroopa piirid ja mõttekäigud. Ei saa sellest mööda, et Eesti tulevik pikemas perspektiivis ei sõltu enda tah-test, vaid suurriikide vahekorrast. Eestil on olnud siin õnne (1920, 1991), aga ka ebaõnne (1939-40).

Eestis jätkub viimatimainitud aastate süüdlaste otsimine, mis pakub nähtavasti paljudele rahuldust. Üks minu Eesti kontaktidest pani hiljuti Läti ja Leedu reisil tähele, et seal on rajatud Ulmanise ja Smetona ausambad. Kas neil polegi oma Magnus Ilmjärve?

Ajaloos on palju ülekohut, eriti sõdade tulemusena. Pärast Teist maailmasõda muutusid paljud piirid. Kaotasid oma alasid näiteks Soome, Poola ja Jaapan, rääkimata Saksamaast. Tekkis uus reaalsus. Kaotajad kui tsiviliseeritud riigid vähemalt teevad näo, et lepivad sellega. Loevad tähtsamaks edasi minna, katsuda taastada "sõprussidemeid", eriti majanduslikke suhteid oma naabritega. Probleemid jäävad alateadvuses kipitama ja purskavad vahetevahel välja, aga harva õnnestub ajaloo vigu korrigeerida. Vallutatud alasid tabab tihti ümberrahvustamine, mis mitme põlvkonna jooksul muudab meelt ja keelt.

Uuemaks probleemiks on sisserände tulemusena aeglane sisemine ümberrahvustamine, mis on toonud endaga kaasa negatiivseid tulemusi, sisekonflikte ja kultuuriteemalisi kokkupõrkeid. Seejuures jäävad tihti peale fanaatilisemat hoiakut esindavad grupid, kes kasutavad ära põliselanike tole-rantsi. See muret tekitav tendents on veel arengujärgus, pole näha mingit selget lahendust. Optimistid loodavad tervele mõistusele, pessimistid räägivad Lääne kultuuri allakäigust.

Mõned – eriti nooremad – arvavad, et on aeg vaadata edasi ja unustada ajaloo koledused. Sellega ei tahaks nõustuda. Ajalool on kombeks end korrata, selle riisiko on suurem, mida vähem me teame minevikust.

Eurole ülemineku puhul ütleb Mihkel Mutt: ”Minevikku ei tohi unustada, ka seda mitte, et Eesti iseseisvus pole seaduspära, vaid on õnn ja ime. Aga pidevalt ei saa sel-lele mõelda, ka imega tuleb harjuda, muidu ei saa elada. Umbes paarkümmend aastat on selleks paras aeg. Nooremad võtavadki iseseisvust endastmõistetavana ning sellepärast ei ole neil ilmselt ka niisugust emotsio-naalset sidet krooniga nagu nende isadel-emadel” (Postimees 28.07.)

Marek Tamm nõustub Mart Laari tõdemusega (Postimees 24.04.), et Eesti polii-tikat päästaks põlvkondlik vahetus. Praegu on silmapiiril peamiselt kutselised noorpo-liitikud, kelle silmaring ei ulatu enamasti kaugemale parteikontori koridoridest (Eesti Ekspress 30.4.2010). Loodetavasti on asendajad veel hõivatud oma väljaõppega, mille lõpetamisel saavad alustada vajalikke uuendusi. Aga nad on siiski ümbruse surve all. Üks pessimistlik kommentaator kirjutab: ”Kurb on see, et Eestis on nii palju pestud ajudega inimesi. Pesumasinaid on aga kahte tüüpi. Noorte ajusid pestakse siiski kõrgtehnoloogiliselt, nii et nad aru ei saagi, mis keemiat nende pesuvette lisatakse. Ja ise nad ei usugi, et nad pestud on.”

Toimub siiski areng. Rahvas on 50-aastase okupatsiooni jooksul üle võtnud mingi osa oma rõhuja kommetest ja keelepruugist. Eks see soodustanud ellujäämist ja ka karjääri võõra võimu all. Nüüd vajavad hinged küll natuke remonti, aga kui aega ja armu antakse, küllap siis järgmise 50 aasta jooksul saavad eestlastest paremad eurooplased. Sovetiajaga kohanenud inimesed paistavad veel Euroopa taustal selgelt välja, aga uus europõlvkond tuleb peale. Teiste kommete ja keelepruugiga, nii et venekeelsed labasused asendatakse ingliskeelsetega.

Velo Helk