Eesti ajaloos on erilist osa mänginud spontaane vastupanu punasele terrorile 1941. aasta suvel, mida tuntakse Suvesõja nime all. Juba enne Eesti vallutamist sakslaste poolt püüdsid eestlased metsavendadena tõkestada Stalini käsu kohaseid hävitusplaane ja päästa ka inimelusid. See viis kokkupõrgetele, mis nõudsid ohvreid. Oma hävitustööl mõrvasid hävituspataljonlased paljud tihti juhuslikult ettejäänud inimesed.

Lähtudes Juhan Liivi motost ”Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta” alustas õigusteadlane Herbert Lindmäe selle suvesõja ajaloo materjalide kogumist ja analüüsimist. 1999. aastal üllitas ta esimese käsitluse Tartumaa kohta, suhteliselt lühikese sisuga, ainult ligi 400 lk. 2002. aastal ilmus järgmine Virumaast (583 lk.) ja edasi kahe aasta vahega: Viljandimaa (2004, 432 lk.), Pärnumaa (2006, 520 lk.), Valgamaa (2008, 464 lk.) ning viimasena käesoleval aastal Järvamaa (688 lk.).

Väljaanded on muutunud üha täielikumaks. Kui esimesed kaks lõpevad andmetega punasest terrorist, siis lisandub Viljandimaa raamatus ülevaade meetmetest pärast enamluse lõppu, Pärnumaa teoses andmed Pärnumaa meeste suvesõja jätkust ja Valgamaal lühiülevaade Suvesõja-järgsest kättemaksust nõukogude võimu kuritegude eest. Kõigis on Suvesõjas langenute nimestikud.

Kõige täielikum on Järvamaa raamat. Kuigi ei korrata kõiki Eesti Vabariigi okupeerimisele ja annekteerimisele eelnenud saatuse-aastate, esimese nõukogude okupatsiooni ja Suvesõja raamsündmusi, samuti varem antud õiguslikke hinnanguid inimsusevastaste ja sõjasüütegude kohta, on see siiski palju laiahaardelisem kui eelmised. Häid fakte Järvamaa ja tuntud järvalaste, nende hulgas admiral Johan Pitka, saatuse kohta sisaldab sissejuhatus.  Põhjalikult on kirjeldatud ja analüüsitud sissisõda Kautla ruumis. Allikmaterjali ja selle käsitluse võrdlus paljastab eriti nõukogude propaganda valesid, liialdusi ja väljamõeldud kangelastegusid.

Vahepeal on ilmunud mitmeid lisauurimusi, nende hulgas 2002. aastal Indrek Paavle teos Eesti rahvastikukaotustest Saksa okupatsiooni ajal. Seda on eriti kasutatud ülevaates kättemaksust nõukogude võimu kuritegude eest, kus on lisatud andmed surmamõistetute ja hukatute kohta. On ka mainitud omakohtu juhuseid. Näitena ülekohtusest hukkamisest on toodud kunstnik August Roosileht. On korrigeeritud ja täiendatud Paavle teost, kus näiteks on sees Väinjärve valla täitevkomitee (ase)esimees Voldemar Raudsepp, kes aga liitus metsavendadega ja lasti maha hävituspataljonlaste poolt 10. juulil haarangul Laaneotsa küla metsas (lk 420-421).

Üsna üksikasjaliselt on kirjeldatud järvalaste ja teiste Eesti vabatahtlike võitlusi koos sakslastega Suvesõjas. Sellega seoses saame tihti andmeid sõjameeste hilisema saatuse kohta. Nende hulgas on major Hirvelaane pataljoni võitleja lendurleitnant Remi Milk, kelle kohta on lisatud, et tema edasine saatus pole teada (lk 541). Siin on hoolikal koostajal midagi kahe silma vahele jäänud. Rootsis elav Remi Milk on kirjutanud üsna palju Eesti lendurite tegevusest ja saatusest.

Eriti huvitav on viimane peatükk Järvamaa meeste Suvesõja jätkust võõras mundris, sest seda lõpetab pikem arutlus tänasest mundrineedusest, mis lisab teosele aktuaalsust (lk 583-600). On võõrastav, et veel nüüdki ei taheta mõnigi kord mälestada ega mõista Eesti saatuseaastaid ja Teises maailmasõjas Eesti meeste võitluse olemust, ei taheta tunnistada tõsiasja, et need mehed võitlesid ja surid vaba Eesti eest. Erilise vaatluse alla võetakse Postimehe juhtkiri 27.septembril 2007, milles väidetakse, et Max Jakobsoni komisjoni raport ei jäta kahtlust: tegu oli küll ausameelsete eesti meestega, kes aga meelitati valelikke lootusi õhutades kahurilihaks juba enne kaotusele määratud võitluses. Nad väärivad mälestust Saksa okupatsiooni ohvritena, mitte Eesti sõduritena. Neid väiteid tõrjudes jõutakse järeldusele, et eestlaste valelikke lootusi õhutas hoopiski Atlandi deklaratsioon, sest ei osatud arvata, et selles antud pühalikud lubadused osutuvad tühjadeks sõnadeks ja neile rajanevad lootused on petlikud. Kui sõda oli Saksamaa jaoks juba kindlasti kaotatud, siis ka 1944. aastal pärast liitlaste Normandia invasiooni ei olnud Eesti sõduri võitlus veel kaugeltki oma mõtte kaotanud – tuli hoida rinnet, et takistada Eesti taasokupeerimist, lootes Atlandi deklaratsiooni põhimõtete täitumisele. Eesti sõdurite võitluse olemust eirates ja neid vaid kahuri-lihaks pidades solvatakse üle 10 tuhande Teises maailmasõjas langenud ja Siberi surmalaagrites tuhandete hukkunud Eesti sõdurite mälestust ning see riivab valusasti veel elavate vanade sõjameeste sõduriau. Need on ainult üksikud nopped sellest põhjalikust argumentatsioonist, millest aga avalikkuses tavaliselt minnakse vaikides mööda. See kehtib ka nende väärtuslike Suvesõja teoste kohta, mis nähtavasti sisaldavad liiga palju poliitilisele korrektsusele ebameeldivaid fakte.

Vello Helk