Paljud jõulukingid valmistavad rõõmu. Eriti isiklikud, aga kinkide hulka võib lugeda ka mõnda üldisemat laiahaardelist tegu, mis on mõjutanud paljude tegemist ja arvamist. Näiteks just enne pühi  järjekordne Julian Assange Wikileaksi aktsioon saladokumentide avalikustamisega. See on tekitanud palju vastukaja, argumente poolt ja vastu. Eriti agarad on seda kasutamas mitmed ajalehed, kes ise loomulikult ei kavatse avalikustada eelnevaid sisemisi arutlusi.
Selle sisu ja mõju on kommenteeritud mitmekülgselt. Taanis võttis teiste hulgas sõna vasakpoolse minevikuga kolumnist Ralf Pittelkow (Jyllands-Posten 5.12.). Ta kirjutas muuseas, et vabas ühiskonnas on meedia ülesandeks paljastada võimu kuritarvitamist ja poliitilise süsteemi manipulatsioone. Aga Wikileaks, kes nüüd on avalikustanud palju salastatud dokumente USA haldusalalt, ei lepi sellega. Olulised paljastused segunevad kriitikavaba lobajutu edastamise ja infoga, mis mõjub hävitavalt diplomaatilistele kontaktidele ja on hädaohtlik Lääne julgeolekule. Näiteks on Iraan saanud andmeid, mis tugevdavad tema positsiooni tulevastel läbirääkimistel.
Mis ajendab Julian Assanget? Liiga lihtne oleks öelda: suurusehullustus. Ta ei tee seda ainult, kuna tal on võimalus – ka tunda oma võimu. Ta vaatleb seda kui enda kutsumust – missiooni. Varakult süstiti talle sisse antiautoritaarset hoiakut. Tema ema ei tahtnud saata teda kooli, kuna see võis anda talle ebatervisliku respekti autoriteetide vastu. Noore arvutihäkkerina lõi ta grupi nimega ”International Subversives” (rahvusvahelised õõnestajad), mis pidi võitlema süsteemi korruptsiooni ja valede vastu.
Wikileaksi tegevusest ilmneb, et Assange peavaenlased on lääne maailma otsustuskeskused. Neid tuleb õõnestada väljastades igasugust kompromiteerivat materjali. Pole tähtis, mis seetõttu pannakse mängu, samuti on ükskõik, kas see teenib vajalikku ühiskonnadebatti. Teda ei näi aga huvitavat samalaadi ristisõda diktatuurriikide vastu. Tema arvates on lurjuseks demokraatiline Lääs.
Tema totaalse avalikkuse tunnistus ei kehti enda tegemiste kohta, mis on äärmiselt suletud. Ta püüab jätta muljet, nagu ei esindaks ta ise ega tema paljastused mingit võimu, mida oleks vajalik lähemalt uurida. Kõik võim on Lääne poliitilise ja majandusliku süsteemi käes, mida seetõttu on vaja paljastada. Kõik nuu oleks nagu selle süsteemi võimetu ohver, seepärast pole neil ka mingit vastutust.
See mõttekäik on omalaadi uuendatud IT-versioon sellest traditsioonist, mille juured on 1968. aasta rahutustes. Viha omaenda ühiskonna vastu. Demoniseerivad ja kons-piratiivsed kujutlused ”süsteemist”. Naiivne fantastiline utoopia ühiskonnast, mis pole nakatatud süsteemi õelusest. Süütunne Lääne võimu üle. Õigus ebamoraalsetele ja ühiskonda kahjustavatele tegemistele, kui võib ennast nimetada ”rõhutuks”. Joovastav võimutunne, kui on õnnestunud rabada-tabada süsteemi.
See hoiak on näidanud end üsna eluvõimelisena ka pärast 1968. aastat. Sugemeid leidub mitmel moel lääneriikide haridussüsteemis. 1968-st kuni Wikileaksini näeme sümboleid pöördepunktile Lääne ühiskonnas, mis on olnud maailma absoluutne keskus, aga nüüd on languse teel. USAga esiotsas on aga need ühiskonnad veel nii tugevad, et võib saada kiiksu nende vastu võideldes. Aga enesevihkamine ja süütunne eriti haritud ülemkihis näitab, et need tugevad ja uhked väärtused, mis on ühiskonna alustalad, on lagunemas. Wikileaks on ühiskonna laostumise peegelpilt. Ebameeldiv ja rahutust äratav.
Nii palju Pittelkowi arvamustest, mis sunnib järele mõtlema. Tõesti võib Wikileaks maailma muuta, aga mitte selle läbi, mida avaldatakse, vaid kuidas võim sellele reageerib. Tegu on nagu külajuttude levitamisega. Need on vahest päris tõde, vahel veidi tõde, mõnikord lausvale ja laim. Muidugi on ühe suurrriigi aluspesus sori-mine erutav ajaviide. On ka hea tunne, kui teised inimesed pannakse piinlikku olukorda. Avalikustajatele on ükskõik, mis kahju nad sellega tekitavad. Näiteks sellele ühiskonnale, mille huve nad silmakirjalikult väidavad kaitsvat. See annab meie ühiskonna haavatavusele uue pale. Peab arutama informatsiooniterrorit kui tõsist ähvardust. Diktatuurriigid oleksid reageerinud nendele omaste meetmetega.
Sellega haakub teine jõulukink, teaduslik avastus, et mõned bakterid tavalise fosfori asemel saavad elatist mürgisest arseenist. Pole siiski eriti jalustrabav uudis, sest leidub juba paralleele. Nimelt kõmulehed, mis elavad priskelt, avaldades mürgiseid uudiseid, vahel koguni enda laboratooriumides valmistatud.

Vello Helk