Kultuuriajakirja TUNA möödunud aasta viimane number sisaldab 2008. aastal asutatud Eesti Mälu Instituudi esimesi uurimistulemusi. Selle instituudi ülesandeks määrati põhjaliku ja objektiivse ülevaate andmine inimõiguste olukorrast Eestis Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal. Käesolevas numbris on esindatud uurimustega mitmed instituudiga seotud teadurid.

Sissejuhatavas essees annab juhatuse liige Toomas Hiio ülevaate senisest panusest. Ta konstateerib, et küsimus, mis oli sovetiajal õieti halba, ootab veel üldistavad vastust – et me võiksime võimalikult suure osa sellest ajalukku maha jätta.
Meelis Saueauk kirjutab teemal ”Nõukogude annektsioon 1940. aasta Eesti ajakirjanduse kõverpeeglis”. Peeter Kaasik vaatleb erikontingendi filtreerimist ja töölerakendamist ENSV-s kontrollfilterlaagri nr. 0316 näitel. Indrek Paavle on võtnud üles-andeks uurida sovetliku passisüsteemi kujunemist, regulatsiooni ja rakendamist Eesti NSV-s. Ideoloogilist kasvatust nõukogude koolitunnis hilisstalinistlikus Eesti NSV-s uurib Eli Pilve, kelle tulemust illustreerib pealkiri ”Aga vene ajal pidi igas õppetunnis siduma õppematerjale poliitikaga”.
Arvustuste osas tutvustab Maria Mälksoo kolme ingliskeelset teost mälupoliitika teemal. Erilist huvi pakub Hiljar Tammela ja Olev Liiviku küsitlus ”Kas Eesti lähiajaloos on endiselt ”valgeid laike”?” Selle kohta avaldavad oma arvamist 11 ajaloolast, tihti erinevate vaadetega. See haakub hästi mälu teemaga ja paljastab vastajate huve ning uurimissuundi.
Siin üksikuid noppeid. David Vseviov arvab, et nüüd oleks vaja keskenduda küsimusele miks.  Näiteks miks astusid Johannes Vares ja tema kabineti liikmed 1940. aastal ”rahvavalitsuse” toolidele?  Seda küsimust võiks aga laiendada nende järglastele, isegi mõnele, kes veel praegu on aktiivne Eesti poliitikas, mitte ainult lähtudes nende endi seletustest. Ivo Juurvee juhib tähelepanu faktile, et kuna meie teadmised ajaloost ei pärine minevikust enesest, siis avarduks ajaloo kirjutamise protsessi mõistmine ka meie arusaama ajaloost. Näiteks oleks huvitav teada, kuidas on historiograafiat mõjutanud kehtiv riigikord, ühiskonna ootused, ajaloolaste isikud, mujal maailmas ajalookirjutuses valitsevad trendid.
Üksikute perioodide uurimiseks esitatakse palju ettepanekuid, mille teostamine nõuab aga  laiahaardelisemat panust. Mitmed kurdavad uurimislünkade üle tsaariajast omariikluseni, polevat korralikku käsitlust 1905. aasta revolutsioonist, maailmasõjast, tsaaririigi varisemisele järgnenud segadustest, Saksa okupatsioonist ega Vabadussõjast. Peeter Kaasiku arvates olid ”vaikival ajastul” välja antud koguteos Vabadussõjast ja põlve otsas tehtud ”Eesti iseseisvuse sünd” moraalselt vananenud juba väljaandmise hetkest alates. Ajaloolane peaks ka tulevikku vaatama. Pole vist kindel, et muutuvas ajas tänased publikatsioonid 70-80 aasta pärast pole ”moraalselt” vananenud?
Ettepanekuid on ka Eesti Vabariigi ja Teise maailmasõja perioodi kohta. Mitme osaleja, eriti Indrek Paavle arvates olevat vaja põhjalikumalt uurida vabadussõjalasi. Jaak Valge soovitab, et 1939.-1940.aasta alistumise põhjused tuleks veel kord läbi kirjutada. Toomas Hiio arvates tuleks sügavamalt uurida Teise maailmasõjaga seotud probleeme. Aga keegi ei näe põhjust uurida kommunistide põrandaalust tegevust!
Kõige huvitavam on suhtumine sovetiaja uurimisse. Toomas Hiio arvates oleks vaja analüüsida kommunistliku partei isikkoosseisu Eestis 1940-1991. Karsten Brüggemann sooviks teada midagi diktatuuri igapäevaelust, selle särast ja kaunimatest külgedest. Polegi vaja kaugele minna, kui ei piisa tolleaegsetest ajalehtedest võib saada täiendust nüüdsetest lugejatekirjadest ja võrgukommentaaridest. Ka soovitab ta kirjutada armastuse ajalugu. Armastust on iga riigikorra ajal, aga see ei peaks leevendama selle hindamist. Olaf Mertelsmann väidab, et vene keele kõnelejaid diskrimineeriti juba ENSV ajal, kuna neil polnud piisavalt võimalust omandada kõrgharidust emakeeles ja neid diskrimineeritakse edasi tänapäeval. Kuidas on aga lugu türklastega Saksamaal?
See kõik ajendab juurdlema mälu mõiste üle. Ohvrite mälu ei peegeldu just nende saatust käsitlevates dokumentides, mis omakorda mõjutavad kasutajate mälu. Tunnistajate mälu võib olla erinev, olenedes taustast ja aja kulgemisest. Nii on tänapäevased tõlgendused tihti mõjutatud trendidest, kui mitte öelda: suunatud kehtivast poliitilisest korrektsusest. Paguluses oleme kogenud, et isegi faktid ei veena; kui neid ei saa ümber lükata, saab tõlgendada. Oli pagulaste lapsi, kes ei tahtnud uskuda vanemate ”loba”. Ega see pole ka lihtne noortel vabaduses üles kasvanud Eesti ajaloolastel.

Vello Helk