Siinkirjutaja on sõltuv oma allikatest. Eriti Eesti ajalehtede arvamusartiklitest, mida katsun kasutada ja kommenteerida enda taustast ja kogemustest lähtudes. Väldin lõplikke lahendusi, viitan võimalustele.
Omaette allikaks on enamasti anonüümsed võrgukommentaarid.Asjalikud on kahjuks vähemuses, vahel edastavad need puuduva mõistmise kõrval ka valeandmeid, mida hiljem kohtab teistes kommentaarides faktidena.

Viimasel ajal on märgatavalt kasvanud nende kommentaaride hulk, kus igati mõnitatakse Eestit, rõõmustatakse iga ebaõnnestumise või traagilise sündmuse üle ja esitatakse soovitu pähe kõige mustemaid stsenaariume, eestlaste kohta aga öeldakse: teie, lollid eestlased. Samas kaitstakse iga Venemaa sammu, kuni inimsusvastaste kuritööde õigustamiseni välja. Kas siin on tegemist keeleoskuse omandamise kaudu ”lõimunud eestimaalastega”? Ainult keeleoskusest lõimumiseks ei piisa. Ei tohi teha kergemeelseid järeldusi. Pole ju teada, kas selle taga on kasvav keeleoskus, mis peaks olema positiivne, aga kergendab ka negatiivsete arvamuste väljendamist, võimaldab verbaalseid rünnakuid elukohamaa vastu või mingi sihikindel aktsioon?
Eestlased paistavad üldiselt olevat harjunud enda mahategemisega, võtavad seda masohhistlikult üsna loomulikult. Parimaks näiteks on soomlasest aluspesu uurija Sami Lotila kommentaarid, mida avaldatakse suure mõnuga – paljud kiidavad isegi takka ja ei märkagi, et see tabab ka nende aluspesu. On osa kõmuajakirjanduse toodangust, erutav ja ärritav, toob kaasa palju kommentaare. On aga ettekujutamata, et keegi eestlane samal kombel teeks maha soomlasi. Vabadel inimestel peaks olema rohkem uhkust. Lotila vastu võiks kasutada tema enda taktikat, küsida, miks ta on nii hästi kursis just meeste aluspesuga? Igaüks võib teha järeldusi enda rikutuse kohaselt.
Eesti pole Soome koopia, nagu pole Soomegi teiste riikide koopia. Peab ikka olema natuke omapära, hoolimata sellest, kas see meeldib välismaalastele või mitte. On õnneks teisi, kes kirjutavad sõbralikku kriitikat, nagu näiteks Tallinnas resideeriv briti ajakirjanik Abdul Turay Postimehes ja Portugali kirjamees João Lopes Marques Eesti Ekspressis.
Negatiivset kriitikat soodustab enesepiitsutamine, mis on saanud paljudele omaseks. Ligi 20 teiskordse iseseisvusaasta jooksul on see süvenenud. Ilmekaks näiteks on suhtumine esimesse iseseisvusperioodi. Erandiks oli kaua Vabadussõda, aga nüüd hakatakse tasapisi ka seda õõnestama.
Eesti Teaduste Akadeemia üliõpilaste teadustööde konkursil sai I auhinna Ajaloo Instituudi doktorant Taavi Minnik magistritöö "Terror ja repressioonid Eesti Vabadussõjas" (juhendaja Magnus Ilmjärv) eest (Maaleht 23.10.2010). Ta proovib anda tervikliku pildi nii punasest kui valgest terrorist Vabadussõjas ja leiab, et viimase otseste ohvrite arv võis olla punase terrori omaga võrdne või seda ületadagi. Pole seda lugenud, piirdun muljetega kommentaaridest. Kuidas defineerida terrorismi? Kui täpsed on need andmed? Kui ta loeb sisse Eesti poolelt deserteerinud või käsku mittetäitnud sõdurite hukkamised, siis peaks ta sisse lugema ka omade poolt maha lastud punaväelased. Artiklist ei selgu, et ta oleks seda teinud. Sõjaaegse vastupanu mahasurumine valitseva võimu poolt pole vist ka terror, kuidas on lugu 1924. aasta 1. detsembri mässuga? Või hilisem hävituspataljonlaste mahalaskmine, nad olid ise terroristid? Pealegi andis Lenin ise käsu terroriks. Punaste poolel muudeti terror riiklikuks poliitikaks ja see jäi ka N. Liidus kehtima..
Eesti Vabariigi loojaid on üha rohkem häbiposti pandud, eriti soodus selleks on viimane Pätsi aeg, mida nüüd kindlamalt – nagu sovjetiajalgi – nimetatakse diktatuuriks. Selle meetmeid võrreldakse isegi sovetiajaga ja unustatakse Hendrik Alliku iseloomustus tolleaegsest vanglast kui sanatooriumist, ja et see vangla, kust nad pealegi vabastati, päästis paljud Eesti kommunistid likvideerimisest Stalini poolt. Rohkem kui Eesti okupeerimist N.Liidu poolt pannakse Eesti tookordsele juhtkonnale pahaks alistumist. Nad on suuremad reeturid kui need, kes tõttasid oma seltsimeeste likvideerijaid teenima ja Eesti rahva paremikku hävitama. Võib-olla leiab keegi ajaloolane vastukaaluks palju ”valge terrori” ohvreid Pätsi ajal? Või iseloomustab ”puhastust” pärast 1940.aastat kui teenitud karistust 1924. aasta 1. detsembri eest?
On huvitavaid paralleele. Valimiste eel lehvitavad konkureerivad parteid mitmesuguseid loosungeid. Masu ajal on laialt levinud loosung hoolimisest, mis aga tuletab 1940. aasta tunnistajale meelde, et ka tolleaegsed Moskva sulased eeskätt lubasid hoolitseda rahva, eriti selle vaesemate kihtide eest. Praegused tegelased on nähtavasti unustanud, milles see ”hoolivus” seisnes, on ju osalt ise selle tulemus. Hoolivus on üks vahepealse süsteemi poolt kuritarvitatud positiivsetest mõistetest.

Vello Helk