Eelmises artiklis oli juttu eestlaste masohhismist, nende enesepiitsutamisest. Palju muret selle üle, kuidas teised nende peale vaatavad. Paguluses toimus läbilöömine ja enda maksma panemine rohkem individuaalselt. Tuli kohaneda kohaliku ühiskonnaga, aga seejuures võimaluste kohaselt säilitada solidaarsust kaasmaalastega, kelle hulgas oli loomulikult mitmet laadi inimesi. Pole meie kõik sama liistuga tehtud. Meid seob siiski rohkem kui lahutab. Palju oleneb rõhuasetusest.

Väljaspoolt vaadates on eestlased üldmõiste, milles on erinevalt hinnatud variante. Sisepoolselt peaks domineerima positiivne üldhinnang, mis on oluline eestluse kestmisele. On tähtis solidaarsuse printsiip, mida õõnestavad mineviku mõjud, eriti jätkuv sõltuvus võõrvõimuaegsest kasvatusest. Sellega kaasneb teatud siltide kleepimine. Neid probleeme lahendab aeg, kui seda antakse.
Samal ajal, kui ollakse tundlik välismaise hinnangu vastu, jätkub sisemine lõhestumine. Siin mängib jälle suurt rolli üsna kauaaegne isoleeritud mõjukas minevik. Selle tulemuseks on russofoobid ja russofiilid, rahvuslased ja multikultuurlased. Suurt osa mängivad nn. väärtused, kas eestipärased või euroopalikud. Pole lihtne leida kuldset keskteed.
Üsna kibedalt lahterdab kirjanik Jaak Urmet oma kaasmaalasi väärt- ja rämpseestlasteks. Tema arvates on mõtleval ja intelligentsel inimesel võimatu tunda täielist rahvuslikku solidaarsust. „See tähendaks sõbrasuhteid liiga suure hulga susijate ja ennasttäis mölakatega, pealekaebajate ja isekate tõbrastega, ajudeta lammaste, vimmaõhutajate ja keldri-Goebbelsitega, idiootidest võrgukommentaatorite, rahakühveldajate, parteiliste sulide ja saamameestega, rääkimata kõikvõimalikku sorti, liiki, laadi ja tõugu varastest ja röövlitest, prügistajatest ja sarikihutajatest. Mida on minul ühist kõigi nendega? Peale formaalse rahvustunnuse? Absoluutselt mitte midagi.“
Ta lisab, et see ei tähenda, nagu oleks ta maha salanud eestlase endas, nagu oleks eestluses pettunud, nagu eelistaks olla mõne teise rahva esindaja. Ta leiab, et „nimetatud rahvaosal peaks olema probleeme enda eestlaseks nimetamisega. Aga nii see kahjuks ei ole. Mida lollim, lärmakam, nõmedam isik, seda vingemaks isamaalaseks ta end kuulutama kipub.“ Esitab üleskutse: väärteestlased, üritagem koondada võim enda kätte! Ütleb lõpetades, et see puudutab põhimõtteliselt kõiki rahvaid (Eesti Päevaleht 3.12.2010).
Ei saa niiviisi inimesi lahterdada, Haridus ei tee iseenesest väärteestlasi, ka nende hulgas on lurjuseid, lontruseid ja petiseid. Kommenteerijad panevad mõne asja korralikumalt paigale. Nii arvab Olev Teder, et rahvuse rämpsu suurust kujundab rahvuslike väärtuste, rahvusliku kokkuhoiu ja uhkuse mandumine. Marurahvuslikud ajalookirjutajad olid ju ka Koidula, Tõnisson ja teised mõtleva intelligentsi esindajad, rahvusliku tunde äratajad, keda autor rämpsuks nimetada soovib.
Siim Vatalin kirjeldab Urmeti nägemust kui radikaalset, rahvuspõhist zoroastrismi, mis keeldub tunnistamast üleminekuid valguse ja varju, hea ja kurja vahel. Kes on see kohtumõistja, kes tuleb ja eraldab rämpsu väärtuslikust? Kuskohast see piir jookseb? Inimloomus on selline, et kui me ise eksime, siis kipume tõdema, et need olid asjaolud ja leiame tuhat pehmendavat asjaolu. Kui eksib keegi teine, siis on see aga mõistagi tema, tema!
Raul Raudsepp küsib, kes on need väärt-eestlased, kellega koos Urmet hakkab võimu võtma? Kas kirjanikud ja teised loovinimesed? Missugusest võimust on jutt, kas riigivõimust? Ning missuguste võtetega on kavas rämps pildilt välja suruda?
Mart Ummelas jagab aga kiitust julguse eest pista oma sõrm eestlaste rahvusliku alaväärsuse herilasepessa. See ülevoolav ja kohati haisema minev rahvusfanatism ei anna tunnistust muust kui rahvuslikust alaväärsusest. Iga lollpea upitab ennast võimalikult kõrgele tribüünile, et paista parem, aga koos sellega paistab ka tema rumalus kaugemale kätte. Eesti ülepakutud rahvusmeelsusega juhtub samuti: mida enam räägime oma saavutustest seoses rahvusega, mida enam tõmbame eraldusjooni inimeste vahele rahvuslikul (või keelelisel) pinnal, seda kaugemale paistab meie ennast täis olek ehk seesama rumalus.Ta on küll õnnelik eestlasena, aga eelistaks, kui inimesed oleksid õnnelikud, ja mitte oma rahvuse ega keele pärast, vaid kuna on õnnelikud INIMESTENA.
Lisan: tänapäevased mõttetrendid püüavad meid uskuma panna, et nii just ongi hea ja õige, et kodumaa-armastus ja rahvusliku identiteedi tunne on midagi halba ja moest läinut, kõige olulisem olevat ikkagi olla inimene. Keegi ei vaidle vastu, need kodumaatud isikud on tõepoolest inimesed, aga paraku õnnetud inimesed. Kahjuks kipuvad nad oma õnnetus olekus süüdistama teisi, mitte aga enda valesid valikuid ega ka selle ideoloogia levitajaid, kes identiteedipuudumist reklaamivad.

Vello Helk