Vene Föderatsioon tulistas ja võttis sõjasaagiks mitu Ukraina väiksemat sorti sõjalaeva Kertši väina vahejuhtumis 25. novembril. Baltikumis mõtleb nii mõnigi inimene selle peale: nii kuidas meist suurematel NSV Liidu hegemoonsest haardest varem pääsenud riikidel läheb, nii võib ka meil tulevikus minna.

 

Muidugi pole Eesti Ukraina. Kuulume NATOsse ja nii edasi. Kuid siiski: Lääs on reageerimas juba mitmendat korda lodevalt Moskva-poolsele agressioonile Ukraina arvel. Lodev, arg, kanapime, ükskõikne või lihtsalt jätkuvalt Venemaa maagaasi kütkeis – sellised hinnangud käivad mitme Euroopa heaoluriigi kohta. Ka Valge Maja on suurelt jaolt selle suhtes suud pidamas. Jääb tunne, nagu poleks enam peaaegu kedagi arvestatavat Läänes alles, kes näeks Vladimir Putinit ja tema skeeme läbi, välja arvatud osa Ida Euroopast, NATO juht Stoltenberg, ja veel mõned üksikud, nagu endine USA diplomaat Victoria Nuland. Lääs ei näidanud erilist solidaarsust omal ajal üles Georgia (Gruusia) suhtes, kui Venemaa tolle vastu relvakonflikti provotseeris. Nüüd tundub ligilähedaselt sama situatsioon kordumas olevat Ukraina suhtes.

 

Eesti, Läti ja Leedu sõjalaevastikud vaevalt eksisteerivad. Aina pealetükkivam Venemaa, kes Kaliningradi oblastisse alatasa uut raskerelvastust sisse veab, suudaks ühe hoobiga blokaadi kehtestada kõigi nende vete suhtes, mis jäävad Baltikumi piirkonnas lõuna poole Soome lahe keskpunkti – võttes Nord Stream’i torustiku lähtejoonena – aga ka Läänemere keskkohast Eesti saarte, Pärnu lahe ja Riia lahe poole ida suunas vaadates. NSV Liit blokeeris meid ju maru kaua möödunud sajandil. Kui suur naaber püüaks meid uuesti piiramisrõngasse asetada, kas ükski koer Läänes selle peale ka hauguks? Õnneks ei tea vastust sellele ka mitte Venemaa avantüüre armastav tippjuht ise.

 

Mis avantüüridesse puutub, siis kogu “valitsuskriis” Eestis, millest ma eelmine kord siin kirjutasin, osutus viirastuseks, paistes tagantjärgi kuidagi fabritseerituna. Ei mingit tegelikku valitsuse laialilagunemist, vaid salakavalalt läbi viidud torm veeklaasis. Valitsus sokutas ÜRO rändeleppe kuuma ja poleemilise kartuli osavalt Riigikogu kaela ja nõnda ühineb Eesti riik kohe pea rändeleppega, vastuolijate kiuste. Otsus on lukku löödud. President ei anna oma toetuse leppele nö “demonstratiivselt” vastaval tippkohtumisel Marrakechis, vaid seda teeb Eesti esindaja ÜROs tavalises küsimuste hääletamiselepanemise kontekstis. Asume nüüd rändepakti toetades samas leeris Venemaaga, mitte aga samas seltskonnas näiteks USA ja Poolaga, kes meie loomulikud liitlased on. Me nihkume Eestis president Kaljulaidi, Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide eestvedamisel aina enam vasakule. 

 

Arvestatavad osad Euroopast kalduvad praegu kaose ja ka vägivaldsuse poole. Pean peamiselt silmas “kollavestide” aktsioone Prantsusmaal, kuid mitte ainult. Ka meil tundub 30ndate aastate stiil tagasi tulemas olevat, suuresti sotsiaaldemokraatide torkimisel. Sotsidega ühte heitnud Europarlamendi liige Indrek Tarand, kes ronis hiljuti Riigikogu ees lavale ja häiris EKRE meeleavaldust teatraalselt heledahäälse kiljumisega, noris teadlikult vastu hambaid saamist, sai aga mitmelt meeleavaldajalt lihtsalt jalaga tagumikku. Tarandist jääb mulje kui tegelasest, kes tõmbas EKRE ühe kavala võttega haneks, millise manöövri õnge EKRE ka läks. EKRE stiil ei meeldi mulle sageli üks raas. Samas on meie kodumaiste “kollavestide” mured uute välismaalaste kasvava Eestisse saabumise pärast põhjendatud. Vasakpoolsed Eestis keelduvad ütlemast arvudes, mida nemad “massiliseks sisserändeks” üldse pidada võiksid, nagu täheldas ajakirjanik Priit Pullerits. Internatsionalistidele on sellest ju ükskõik, EKRE esindab aga väheste hulgas neid inimesi, kes tunnevad muret eesti rahva püsimajäämise ja meie kultuuri mureneva võime pärast jääda natukenegi sidusaks.

 

Viimasel ajal pekstakse EKREt eesti meedias jalgadega pidevalt, piltlikult öeldes. Meenuvad nii USA ühiskond, kus vasakpoolsed rikuvad süstemaatiliselt teiste inimeste väljendusvabadust, aga ka 30-ndate Eesti, mil sotside rünnakrühmlased vabadussõjalaste miitinguid alatasa provokatiivselt häirimas käisid ja ka vv. Seega viiakse meid praegu õhukesele ja inetule jääle. EKRE võib oma olemuselt mulle sageli vastuvõetamatu olla, kuid samas kujutab EKRE endast ainsat arvestatavamat barjääri, mis üritab etnilisi eestlasi praeguse punaroosa valitsuse eest kaitsta. Koalitsioonivalitsusse kuuluv Isamaa jääb endiselt kahvatuks oma püüetes “Keski” ja sotse ohjeldada. Reformierakond teostab aga majanduslikus või siis kapitalistlikus mõttes parempoolset internatsionalismi, suutes vahest sekka hästi natukene eestlaste huvide eest ka seista, erinevalt sotside praeguseks juba kivistuvast elukutseliste internatsionalistlike revolutsionääride stiilist.

 

28. novembrit 1918 peetakse Vabadussõja alguse kuupäevaks. Narvas kuulutasid enamlased 29. novembril välja nn “töörahva kommuuni” ja 2. detsembril 1918 tulistasid eestlased välja esimese mürsu. Eesti vetesse ilmus varsti ka Briti laevastik. Saja aasta taguse Vabadussõja algust tähistatakse meil Eestis küllaltki suure tähelepanuga. Tapa depoos esitleti juubeliaastaks ehitatud soomusrongi “Wabadus”, mille rändnäitus kunagisel lahingutegevuse marsruudil algab tuleva aasta jaanuaris. Tallinna Reaalkooli gümnaasiumiosa õpilased sõitsid kõik Narva ja Narva lähistele Riigikülla, et mälestada Vabadussõja algust. Ilma õppursõduriteta ja õpetajate panuseta rindel on täiesti võimalik, et enamlased oleksid Eesti Vabariigi tollal lihtsalt eos ära kägistanud. ETV ajakirjanikud küsisid inimestelt, kas nemad läheksid sõja puhkedes ka praegu Eesti eest rindele. Enamik vastanuist kinnitas, et võitleksid küll Eesti vabaduse eest!

 

Lõpetan sellise teatega: “Puhka rahus, Stockholmi Eesti Päevaleht!” Nimelt lõpetab EPL (kus ma ise ka töötanud olen) ilmumise paberlehena. EPLi hõredaks jäänud ilmumissagedus –kord kuus – põhjustab juba praegu paljude aastate eest maapakku läinud inimeste kogukonnas raskusi. Alles tagantjärele saadakse teada juba aset leidnud matustest jne. EPL’i lugu on kui õpikunäide sellest, kuidas üht lehte, mis loodi eesmärgil teavitada oma asukohariigi eestlasi lokaalsetest sündmustest, on võimalik valede otsuste kaudu põhja lasta.

EPL ilmub edasi online versioonis, millele vanematel inimestel juurdepääs tihti puudub. Selles duplitseeritakse aga suuresti “copypaste” stiilis selliseid teateid Eestist, millistega iga Delfi või ERR portaali jälgija niikuinii kursis on.

 

Jüri Estam