Eestis on venekeelsete koolide reformimist edasi lükatud ning sellest on kasvanud vaid probleemid. Kahte paralleelset koolisüsteemi me varsti enam ülal pidada ei suuda, kirjutab Tartu Ülikooli eesti keele professor Birute Klaas-Lang.

 

Läti üldhariduskool ei ole olnud Eestile eriline eeskuju. Pigem kiigatakse ikka üle lahe, kuidas need soomlased oma koolisüsteemis toimetavad, ja püütakse võtta malli Põhjamaadest. Samas on Läti oma etniliselt ja keeleliselt jaotuselt üsnagi sarnane Eestiga, neil on samas suurusjärgus muukeelne vähemus, mis paljude tingimuste koosmõjul paikneb enamalt jaolt pealinnas või siis teatud kindlates piirkondades. Nagu Eestiski.

 

Kuid siiski – erinevalt vägagi segregeerunud Tallinnast ei saa Riias esile tuua venelaste ja põhirahvuse linnaosasid. Erinevalt Tallinnast on Riias muukeelset elanikkonda rohkem kui  põhirahvust. Aga erinevalt Tallinnast õpivad kõikides vene põhikoolides vene emakeelega lapsed läti keeles matemaatikat, keemiat, loodusõpetust, muusikat jt aineid. Erinevalt Tallinnast on nende vene koolide gümnaasiumiosa läti õppekeelega ja seetõttu õpivad seal ka läti kodukeelega lapsed. Kui kool on hea ja mainekas, tahetakse seal õppida ja õpetada.

 

Nii Eesti kui ka Läti alustasid uuel iseseisvusajal kahe paralleelselt eksisteeriva koolimaailmaga, kus ühes õpetati lapsi vene keeles ja teises riigikeeles. Kui Eesti on vene  kooli eestikeelsemaks muutmisel tegutsenud äärmiselt ettevaatlikult ja konservatiivses  ajakavas, nihutades ülemineku tähtaegu järjest kaugemale ning lubades õppekeele proportsioonides riigikeele kahjuks erandeid, siis Läti on selles vallas uljalt edasi liikunud. 

 

Kuigi venekeelset vähemust on Lätis rohkem kui Eestis ja selle vähemuse sotsiaalmajanduslik positsioon on vägagi arvestatav, pole Lätis kardetud vastu võtta haridus- ja keelepoliitilisi otsuseid, mis teenivad riiki sidustavaid eesmärke ja lõppkokkuvõttes vähendavad nii hariduslikku kui ka tööturu segregatsiooni.

 

Suurim erinevus Eesti ja Läti vene kooli vahel on selles, et Läti alustas juba 1995. aastal põhikoolis üleminekut riigikeelsele aineõppele. 2004. aastal muudeti Läti vene gümnaasiumides 60 protsenti kursustest lätikeelseks. Sellest õppeaastast on vene õppekeelega põhikool asendunud kakskeelse (läti-vene) põhikooliga, mis valmistab õpilased ette lätikeelseks gümnaasiumiks. Üleminekuperioodil, mis kestis paarkümmend aastat, oli Läti vene põhikoolidel võimalik valida eri mahus riigikeelset aineõpet, sõltuvalt kooli võimalustest ja vastavate õpetajate olemasolust. Koolid võisid siiski valida ka mudeli, kus lätikeelset aineõpet ei pakutud: üleminekuperioodi lõpuks oli selliseid umbes viis protsenti vene koolidest ja selle mudeli puhul kool ei garanteerinud, et õpilased suudaksid oma haridusteed riiklikes ja munitsipaalgümnaasiumides jätkata.

 

Praeguseks ehk sisuliselt 23 aastat pärast reformi algust on vene põhikoolis esimesed kuus aastat kakskeelne õpe, mis põhikooli lõpuklassides läheb 80 protsendi ulatuses lätikeelseks. Kõik gümnaasiumid muutuvad paari aasta jooksul ainult lätikeelseks, suur osa neist on seda juba praegu. Nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis on õpilastel võimalik õppida vene keelt, kirjandust ja kultuurilugu oma emakeeles. 

 

Eestis teatavasti rakendus gümnaasiumides nõue anda 60 protsenti ainekursustest eesti keeles 2011/2012. õppeaastast, vene põhikoolis kohustuslikku eestikeelset aineõpet pole aga rakendatud siiamaani. 

 

Reformid hariduses võtavad kaua aega. Kõik algab siiski poliitilisest otsusest. Kui taasiseseisvunud Eestis poleks 1997. aastal õppekeele reforme kümme aastat edasi lükatud, kui eesti keeles õpe oleks järjest suuremas mahus viidud sisse nii lasteaeda kui ka põhikooli, oleks keeleline segregatsioon hariduses tänaseks päevaks möödanik. Me võime ju oodata veel 20 aastat ja lasta vene koolil lihtsalt hääbuda. Aga hääbumas on vene kool praegusel kujul ainuüksi juba uute õpetajate puuduse tõttu. Vene koolide õpetajatest on suur osa praegu pensionieas. Kaua nad siis jaksavad…

 

Vene lapsevanemad saadavad oma võsukesi järjest enam eestikeelsesse kooli või siis keelekümblusklassi, EHISe andmetel õpib eesti keeles juba 29 protsenti vene perede lastest. Kas Eesti riigi eesmärk on jätkata segregatsiooni ja ebavõrdsuse tootmist, hoides ühte osa

elanikkonnast nii geograafilises kui ka inforuumis eraldi? Ida-Virumaa noor ei julge paraku oma ruumist «Eestisse» tullagi. Oleme Tartu Ülikoolis pakkunud Narva kolledži õpetajakoolituse tudengitele võimalust tulla semestriks Tartusse, eestikeelsesse keskkonda õppima.

 

Tulemus on lihtsalt kurvastav, kuna kõik tulijad – vähemalt sel semestril – olid Narvas õppivad välisüliõpilased Venemaalt. Ida-Virumaa õpetajakoolituse tudeng ei soovi, ei taha või ka lihtsalt kardab tulla õppima eestikeelsesse keskkonda. Ja tööle asub see tudeng Ida-Virumaa venekeelses põhikoolis. 

 

4. detsembril vaatas Villu Päärt Postimehes koos Tartu Ülikooli psühholoogidega PISA tulemuste taha, et otsida vastust küsimusele, miks eesti õppekeelega koolide õpilaste tulemused ületavad mäekõrguselt vene koolide õpilaste omasid. Murelikuks teeb tõsiasi, et keelekümblejate tulemused ei erine sisuliselt sugugi nende noorte omadest, kes omandavad hariduse ainut vene keeles.

 

Kas keelekümblus polegi siis hea lahendus vene põhikooli edendamiseks? Ilmselt ei peitu võluvits ainult õpetamismeetodis, sest paljuski on õpilase soorituse edukuse taga kodu, vanemate roll ja sotsiaalmajanduslik taust.

 

Kui Eestis on PISA tulemustes eestikeelsel koolil suur edumaa venekeelse kooli ees, siis Lätis on vene koolide tulemused mõnevõrra paremad läti omadest. Riia koolide PISA tulemused on peajagu üle ülejäänud Läti tulemustest ja Riias on rohkem vene ehk siis praeguseks juba vene-läti kakskeelseid põhikoole kui ainult läti keeles õpetavaid koole.

 

Tähelepanuväärne on ka fakt, et vene koolide tulemused Riias on paremad kui Riia läti koolides. Läti haridus- ja teadusministeeriumis otsitakse muuseas lahendust, kuidas läti kooli vene koolile järele aidata. Üks vene kooli edukuse alus on ilmselt mitmekeelne õpe. See on ka Läti haridusametnike ja uurijate seisukoht. Vene kodukeelega laps töötab aktiivselt kahes keeles, ka õppematerjalid on kakskeelsed.

 

Tänapäevane kakskeelne õpik on aga hoopis midagi muud kui näiteks eesti-saksa kakskeelsed tekstid vähese eesti keele oskusega pastoritele Eestis 17. ja 18. sajandil, kus üks ja sama tekst esitati lihtsalt paralleelselt kahes keeles. Kakskeelne õpik alustab lähtekeeles ehk näiteks vene keeles, tuues järk-järgult sisse üha enam sihtkeelt, struktureerides informatsiooni niimoodi, et õppija saab kätte tuuma sihtkeeles ning selgitused ja tausta lähtekeeles. 

 

Mida õpiku lõpupoole, seda enam on ka sihtkeelt. Nii ongi võimalik viia sügisel pigem venekeelne ainetund kevadel läbi peaaegu tervenisti läti keeles. Tundides, eriti põhikooli lõpuosas, tuleb sisse ka inglise keel mitmesuguste interaktiivsete õppematerjalidega.

 

Läti vene põhikool ei karda mitmes keeles õpetamist ja mitmes keeles elu. Vähemalt nendes Riia koolides, kus mul on õnnestunud käia, töötavad nii läti kui ka vene emakeelega õpetajad, koolide ametlik, ka koolisisene suhtluskeel on läti keel, omavahelises suhtluses on muidugi rohkem keelevalikuid. Ja väga oluline kooli uuenemisprotsessis on lastevanemate

teavitamine ja kaasamine. Seda kinnitasid koolijuhid kui ühest suust.

 

Mitmes keeles õpetamist ei peaks kartma ka vene kool Eestis. Mitu keelt tööl, koolis, suhtlusvõrgustikes, aga ka kodus on lihtsalt tänapäeva elu. Mitu keelt õpetuses võiks olla ja peaks olema igas koolis ja keelte õpetamine, sh ka emakeeleõpetus ei saa olla ainult keeleõpetaja kohustus ja vastutus. Siin võib tõmmata paralleele digipädevuste arendamisega, mis peab kuuluma iga õpetaja töö eesmärkide hulka ja mitte ainult arvutiõpetajal.

 

Meil ei ole õpetajaid, meil ei ole materjale, meil ei ole uuringuid, meil ei ole toimivat metoodikat – mida kõike meil ei ole … See, kust king praegu tegelikult kõige rohkem pigistab, on poliitiline madallend, otsustamatus, lühinägelikkus. Mitte muuta on ikka lihtsam kui muuta. Põhjuseid leiab alati.

 

Birute Klaas-Lang,

TÜ eesti keele professor

 

Postimehe Arvamusportaal

11. dets. 2018