Viibin viimasel ajal mõtteis – nagu varemgi siin nenditud – 1918. ja 1919. aastate rindel, kuna Vabadussõda kujutab endast niivõrd olulist saavutust eestlaste ajaloos. Nõnda mõelda mõjub toonust tõstvalt praeguses talviselt hallis Eestis, kus leiavad viimasel ajal aset sellised tagasilöögid, nagu laiaulatuslikus korruptsioonis süüdistatud poliitiku Edgar Savisaare vabastamine kohtu alt tervislikel kaalutlustel.

 

Sündmused täpselt ühe sajandi eest omavad sedavõrd suurt tähtsust meie riigi sünniloos, et tunduks kummalisena jätta neid siinkohal meenutamata. Üksnes juba selle pärast, et Vabadussõja puhul on tegemist “feel good story’ga”, nagu anglosaksidel kombeks ütelda on. Seda eriti veel väikese rahva jaoks, kes ajaloolt muidu mitmetel kordadel malka saanud on. Kui 1919 a. jaanuaris poldaks rinnet peatuma saadud ja Eesti üksused värskelt saabunud Soome vabatahtlikega poleks vasturünnakule asunud, oleks noor Eesti Vabariik lihtsalt surnuks kägistatud.

 

Nõukogude Venemaa lootis Eesti kommunistide abiga Eesti ala kiiresti hõivata, niipea kui Saksa väed olid siit lahkunud. Lenin andis telefoni teel otsekorraldusi oma kaasajooksikutest abilistele Eestis. Tema eesmärk oli viia revolutsioon Punaarmee tääkidega läände, et vene nn proletariaat saaks ulatuda käe saksa töötavale klassile. Tee peal jäid talle aga jalgu Balti riigid ja Poola. Noorel Eestil tuli seega kohe asuda võitlusesse oma iseseisvuse eest.

 

22. novembril oli toimunud enamlaste esimene rünnak Narvale, mis sakslaste abiga tagasi löödi. Vabadussõda algas sellega. Nädal aega hiljem langes Narva bolševike kätte. Sakslased asusid Eestist taganema. Vabatahtliku mobilisatsiooniga oli tolleks hetkeks Eesti poolel tulnud kokku vaid 800 meest. 

 

Eduard Laaman on kirjutanud teoses “Eesti Vabadussõda”, et “Eestis kujutati Venemaad ette suure ja vägeva impeeriumina nagu ta oli ilmasõjani olnud. Isegi haritlastel puudus õige silmamõõt selle kohta. Meil puudus informatsioon enamlaste jõududest. Eesti rahval puudus selle tõttu kindlus, ja väga laialt oli märgata enda nõrkuse tunnet… 1919. aasta näitas Eestile tegelikult, et Vene reaalne jõud ei vastand sellele, mis temast kardeti.”

 

Sotsiaaldemokraat Johan Jans kirjutas tollal sõjaministeeriumile: “Kelle vastu tahate Teie endid mitmekümnetuhandelise sõjaväega kaitseda? Ometi mitte sajamiljonilise Venemaa vastu?” 15. novembril loodi Petrogradis eesti soost enamlaste poolt Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee, mis kuulutas EV ajutise valitsuse ebaseaduslikuks. 29. novembril kuulutati Narvas välja Lenini ripatsriigikene Eesti Töörahva Kommuuni näol. Eesti sõjajõud ei suutnud vaenlast peatada, ja olid sunnitud taganema lääne poole. Punaarmee vallutas Kirde- ja Kagu-Eesti koos Tartuga.

 

10. detsembril saadakse Soomelt õnneks esimene laen mitmest – 10 miljonit marka. 17. detsembril üritab elukutseline revolutsionäär ja Venemaa tööriist Viktor Kingisepp Tallinnas riigipööret läbi viia. See on vana ja tuntud võte, mida Moskva on nii mitmel korral püüdnud kasutada meie riigis. Raekoja platsile koguneb mitu tuhat meeleavaldajat. Õnneks reageerib adekvaatselt Narva koolipoiste salk, mis oli pooljuhuslikult tegevuskohale sattunud, seistes viimse tõkkena aina vägivaldsemaks muutuva rahvamassi ja Eesti ajutise valitsuse vahel. Kuus Eestile lojaalset koolipoissi löövad mässukatse püssitulega laiali. Sadamas hoiab samuti juhuslikult linnas olnud soomusrong Johann Pitka juhtimisel mässajad vaos. Eesti riigi saatus ripub juuksekarva otsas. 1918. a lõpp on meie jaoks taganemislahingute periood. 30. detsembril jõuavad aga soomlaste esimesed abijõud Tallinna!

 

2. jaanuaril annab kindral Laidoner käsu üleminekuks aktiivsele kaitsele. Tegelikult on soomlaste saabumisega pealetungilahingud juba alanud. Kuni selle rünnakuleminekuni oli Vabadussõda paljuski sarnanenud rohkem partisanisõjale, nagu Heinrich Laretei oma mälestustes 1970. a. kirjeldas, kus põhitegijad olid olnud kohalikud Kaitseliidu üksused.

 

“Sõjaväe kehakatte-varustus – jalanõud ja riietus – osutus sõja algul väga kirjuks ja puudulikuks. Kuna varustusvalitsus suutis neid esemeid välja anda vaid vähesel määral, siis kandis igaüks seda, mida oli kodunt kaasa toonud” (tsitaat August Traksmaa teosest “Lühike Vabadussõja Ajalugu”). “Väga tugevalt aitas kaasa rahva meeleolu tõstmiseks välisabi – Inglise sõjalaevastiku ja soome vabatahtlike – saabumine, näidates, et meie ei ole üksinda, vaid, et meie võitlust iseseisvuse eest toetavad ka teised rahvad.” 

 

Juba inglaste sõjalaevade ilmumine meie vetesse 1918. a detsembris kujutab endast pöördelist hetke. Kindral Laidoner nentis selle kohta hiljem: “Millegi pärast oli mul kindel tunne, et sellest momendist peale maksab Eestil edasi võidelda.” Eesti enamlased on soodsa hetke võimuhaaramiseks maha maganud. On aga näha, et britid maal sõdida ei kavatse. Nagu Lauri Vahtre (kui mu mälu ei peta) hiljuti kirjutas: enamlaste Tallinna komitee hellitab endiselt lootust, et sedamööda, kuidas nende kaaslased punavägedes pealinnale lähenevad, muutub võimuhaaramine aina tõenäolisemaks.

 

Jaanuari algul paikneb Punaarmee meie pealinnast vaid 40 km kaugusel. Nagu eespool mainitud: kõige kriitilisemal hetkel saabub meile appi 3500 soome vabatahtlikku, ajal mil pool Eestit on juba pealetungivate bolševike võimu alla langenud. Eesti väed ja Soome vabatahtlike pataljon asuvad 7. jaanuaril vastupealetungile.

 

Juba enne seda toimus 4. jaanuaril pöördeline Kehra ehk Vikipalu lahing (Kehra jääb teatavasti Tallinnast poole autosõidu tunni kaugusele itta). Selle lahingu võit seiskas Punaarmee pealetungi Põhja-Eestis, aitas valmistuda üldiseks vastupealetungiks, ja tõstis Eesti vägede võitlustahet.

 

Eesti ajal valmis ka Kehra lahingu mälestussammas, see jäi 1940. a juunis punase riigipöörde tõttu avamata ja õhiti 1944. aastal. 

 

Aastaid on peetud plaane selle – Vabadussõja ühe kõige vägevama mälestusmärgi – taastamiseks. Nüüd avatakse see 30 graniitblokist koosnev sammas kolmekuningapäeval. Juba 4. jaanuaril saabub Kehra raudteejaama sõjamuuseumi eestvõtmisel taastatud soomusrong nr. 1. Vagunites oleva vabadussõja ajaloo väljapanekuga on kõigil huvilistel 4. ja 5. jaanuaril võimalik kohapeal tutvuda. Taastatud soomusrong liigub 6. jaanuari hommikul kunagise lahinguvälja lähistele kui toimub taastatud mälestusmärgi avamine. “Vabadussõda 100” programmi raames ringreisi alustav soomusrong-rändnäitus liigub jaanuaris mööda ajaloolist rindejoont Kehrast Valgani. Lähiajal seisab ees ka veel kuulsa 30.-31. jaanuaril toimunud Paju lahingu aastapäev.

 

Jüri Estam