Käesoleval aastal saavad The Nordic Press Inc. ja Vaba Eesti Sõna 70 aastaseks, milline vanus on juba väikest viisi aukartust äratav. Vaba Eesti Sõna meeskonnaliikmetena tuleme me omaenda väljaande juubeli teema juurde kindlasti tagasi rohkem kui ühel korral ka edaspidi. 

 

Äkki on kõige tähtsam ümmargune aastapäev 2019. aastal selline konveierilindil lahtirulluv sündmuste ahel, nagu saja aasta möödumine eestlaste 1919 a. iseseisvumissõja erinevatest etappidest? Vabadussõda sai hoo sisse alles 1919. aastal, pärast seda kui enamlaste väed olid suutnud jaanuarikuuks Tallinnast vaid 40 kilomeetri kaugusele tungida, ainult et olla sunnitud sõja erinevates järkudes pidevalt taganema eestlaste, brittide, Eesti Vabariigile ustava Baltisaksa rügemendi, soomlaste, taanlaste ja valgevene üksuste eest. Juba suhteliselt 1919 alguses vabastati Tartu. Paju lahing, Landesveeri sõda, “meie omade” võit Võnnul, ja Eesti üksuste osalemine lahingutes Riia pärast – kõik need sündmused leiavad tähistamist Eestis ja Lätis sel aastal. Paistab, et kampaania Vabadussõja ajaloo meeldetuletamiseks eesti koolides ja vastavate lahinguväljade asukohtades on saavutamas rahva toetust.

 

2019 on paraku ka süngemate aastapäevade aasta, kuigi eesti poliitikud kipuvad enamasti olema jänesed ja häbenevad Sinimägedel 1944. a. peetud tõrjelahinguid. Narva hävitamisest ning märtsipommitamisest Tallinnas möödub 75 aastat, nii nagu möödub ka 75 aastat sellest, mil ligi 100,000 Eesti pagulast oli sunnitud 1944. a. sügisel oma kodud maha jätma. Lisan, nagu ma ka varem nentinud olen, et tegelikult on viimane aeg kunagistel pagulastel ja nende järeltulijatel endast mingisuguseid permanentseid märke maha jätta Eestis eneses, nagu näiteks paguluse (“väliseesti”) muuseumi ellukutsumine, ja ühe või enama mälestusmärgi rajamine.Stiilis “ka meie oleme kunagi olemas olnud ja nõnda juhtus ehk tehti meiega”.

 

Tänavu tähistame Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimise kurba 80. aastapäeva augustis.

 

Igasuguseid meenutamist väärivaid tähtpäevi tuleb aga veel ja veel. Varsti möödub 30 aastat 1989 aasta sündmustest, mis kulmineerusid pikapeale mitmete ikestatud rahvaste vabanemisega Moskva hegemoonia alt. Mäletatavasti kulgesid perestroika algaastad (M. Gorbatšov tuli võimule NSV Liidus aastal 1985) suhteliselt uimaselt, lahvatades aga hiljem ereda leegina. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei suurt tähtsust omav – konkurent komparteile ikkagi – asutamise kongress oli toimunud juba 20. augustil 1988 Pilistveres. 1989. aasta kujunes seejärel määravaks pöördepunktiks kogu Ida- ja Kesk Euroopa, endiselt okupeeritud Balti riikide ja (kahjuks) vähe tagasihoidlikumas ulatuses ka kogu NSV Liidu jaoks.

 

Lisaks Balti riikidele olid Poola ja Ungari kindlasti “vedurid” neis arenguis. 1989. a. lahkus Vene sõjavägi lõplikult Afganistanist. Pika Hermani torni otsas heisati 24. veebruaril uuesti Eesti lipp ja 23. augustil korraldati Eestis, Lätis ja Leedus Balti keti aktsioon kahe miljoni inimese osalusel. DDRi juht Erich Honecker oli sunnitud ametist lahkuma. Berliini müür avati novembris. Detsembris 1989 toimus kommunistide verine kukutamine Rumeenias, kus 25. detsembril pandi seina äärde Nicolae Ceaușescu ja tema abikaasa Elena. Nende arengute kulminatsioon viis lõpuks NSV Liidu tükkideks mõranemiseni ja arvestatava ümberkujunemiseni paar aastat hiljem.

 

Hiinas kulgesid sündmused aga samal perioodil traagiliselt. 4. juunil 1989. aastal tormasid Pekingi kesklinnas asuvale Tiananmeni väljakule Hiina sõdurid. Need tapsid ja vahistasid tuhandeid protestijaid, kes olid väljakul rahulikult demokraatlike reforme nõudnud.

 

Enne tänase veeru lõpetamist soovin ka natukene kommenteerimise ja arvamuseavaldamisega tegeleda ja seda seoses nähtusega, mida nimetan kaasaja Eesti õigusemõistmise savijalgadel seismiseks. Ma ei püüa siin sõnadega trikitada (savijalad-Savisaar), kuid jutt käib Tallinna endise linnapea ja kunagise Rahvarinde suure tegelase ning Keskerakonna rajaja Edgar Savisaare hiljutisest pääsemisest lõa otsast (lõõg = “fetters” või siis “restraints” inglise keeles).

 

Detsembri lõpus tuli Riigikohtult nimelt lahend, millega Keskerakonna eksjuht ja Tallinna endine linnapea Savisaar vabanes tervisliku seisundi tõttu kohtu alt, mille kohta avaldan arvamust, et see üht õigusemõistmise nässuminekut või travestiat endast kahjuks kujutab. Toomas Hendrik Ilves väljendas juba 90ndatel seisukohta, et Eesti on see maa, kus skandaalid lõpevad väga tihti, kui mitte alati, tagajärgedeta. See siin tundub järjekordne hale näide sellest olevat. Aga ka näide sellest, kuidas Eesti kohtud võivad vildakalt töötada ning ka veel näide Eesti Prokuratuuri nõrkusest või siis ebaühtlusest. Ma ei oska hinnangut anda sellele, kui hästi Prokuratuur oli oma tööd tegelikult teinud asitõendite kogumise osas. Tean vaid seda, et prokurör Steven-Hristo Evestus – tema oli aga see, kes Savisaare komplitseeritud kaasust kõige paremini tundis – pani oma ameti “väsinult” maha vaid mõned päevad enne Riigikohtu Savisaart vastutusest vabastavat otsust.

 

Mäletatavasti süüdistas Riigiprokuratuur Savisaart Tallinna eelarvevahendite kasutamises enda ja Keskerakonna huvides ehk omastamises suures ulatuses, samuti neljas altkäemaksu võtmises, rahapesus ning Keskerakonnale suures ulatuses keelatud annetuse vastu võtmises. 

 

Küsin ilma keerutamata: kes kaitseb Savisaart? Ja kas sel puhul mõju, mida ma tunnetan Savisaare vastutuse alt vabastamiseks tuli Eestist, või asub tema kaitsja kusagil mujal?

 

Vikipeedia kirjutab Savisaare kohta: ühed “peavad teda laulva revolutsiooni kangelaseks ja rahva huvide kaitsjaks. Teised peavad teda kardetavavaks tagurlaseks ja võimalikuks Eesti huvide reetjaks, kes tuleks iga hinna eest võimult eemal hoida.” Siinkirjutaja kuulub selgesti viimasesse kategooriasse.

 

Kohtu otsus jätab Savisaare taeva ja maa vahele hõljuma. Teda pole ei süüdi ega ka õigeks mõistetud ja vastav teadmine jääb Savisaare mainet solkima ka pärast hauda. Riigikohtu otsus lõpetada kohtupidamine Savisaare üle riivab valusasti paljude inimeste õiglustunnet ja kahjustab selliste inimeste usku Eesti Vabariiki. Nii nagu Toomas Sildam hiljuti kirjeldas: “Prokuratuur… loodab nüüd protsessi edasiminekule (ülejäänud) kohtu all olevate (Savisaare juhtumiga seotud isikute) osas. Kui keegi neist peaks altkäemaksu andmises süüdi mõistetama, siis on kusagil ka ju altkäemaksu võtja, isegi siis, kui tema üle enam kohut ei peeta. Aga tema nimi öeldakse välja.”