Oleme kuulutanud 2019 aasta pidulikult eesti keele aastaks. Teeme siis selle heaks nii, et Eesti riik ja ühtne eestikeelne koolisüsteem saab ja jääb niisuguseks emakeelseks kindluseks, millele saavad järgmisel sajandil toetuda kõik eestlased ja eesti keele kõnelejad nii kodumaal kui välisriikides, kirjutab kirjandusteadlane, Vabaerakonna liige Sirje Kiin Postimehe Arvamusrubriigis.

 

Ühtse eestikeelse haridussüsteemi loomist on kavandatud alates Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest ehk rohkem kui veerand sajandit. Tuleb kiita opositsioonilist Reformierakonda, kes vastustas nii 1990ndail aastail kui ka oma ülipika, 17-aastase valitsemisaja jooksul Isamaa algatatud ühtse eestikeelse kooli ideed, aga nad jõudsid nüüd opositsioonis olles samuti selgusele, et see on kogu Eestile parem. Parem hilja kui mitte kunagi. 

 

Hädavajalik koolireform jõudis selle aasta novembris Reformierakonna initsiatiivil lõpuks riigikogu töölauale, ent eelnõu esimesel lugemisel jäi otsusest puudu vaid üks hääl. Ometi toetab enamik Eesti erakondi teadlaste seisukohti, et pikalt venitet kakskeelne koolisüsteem ei ole meie jaoks õige tee. Loodame, et detsembris uuesti riigikogu menetlusse esitatud ühtse eestikeelse haridussüsteemi eelnõu leiab uue aasta algul siiski parlamendi enamuse toetuse, sest sellest sõltub otseselt eesti keele tulevik.

 

Rahvusvahelised uurimused kinnitavad, et ühtse koolisüsteemiga riigid, kus lapsed pole lasteaiast alates jagatud erinevatesse «keelegetodesse», pakuvad oma kodanikele võrdsemaid võimalusi, on sotsiaalselt sidusamad ja koostöövõimelisemad, harvem konfliktsed.

 

Välis-Eesti organisatsioonid on aastakümneid hoidnud alal eesti keele oskust väliseestlaste diasporaas. Oleme pidanud ülal emakeelseid koole suuremates kogukondades paljudes välisriikides nii okupatsiooni ajal kui ka nüüd nii meie endi kui ka Eesti maksumaksja toel. Samamoodi nagu väliseestlastel, on ja jääb ka Eesti vene jm emakeelega inimestel vabas Eestis alles võimalus vene või muud keelt oma lastele õpetada, kui nad seda soovivad. Väliseestlaste lapsed on saanud nii üld-, kesk- kui ka kõrghariduse oma asukohariikide ühtsetes koolisüsteemides asukohamaade keeles. Just see on võimaldanud neil teha edukat karjääri võrdsetel alustel teiste kaasmaalastega, sõltumata sellest, mis riigis nad parasjagu elavad.

 

Inglise keele suurenev kasutus

 

Teine, kuid võib-olla suuremgi mure on eesti keele õpetamise olukord Eesti eestikeelsetes koolides. Praegu on emakeele tunde koolis vähem kui võõrkeele tunde. Kümmekond aastat tagasi oli emakeele tunde Eesti koolis kaks korda rohkem kui praegu. Paljud emakeele õpetajad ja lapsevanemad kurdavad, et lapsed kipuvad omavahel suhtlema pigem inglise kui eesti keeles, sest laste vaba aja põhihuvi on ingliskeelsed videomängud, mitte eesti kirjanduse lugemine emakeeles. Uurimused osutavad ka funktsionaalse lugemisoskuse kahanemisele, mis toimub nii eesti- kui venekeelsetes koolides. Just ilukirjanduse lugemine on see, mis kasvatab laste sõnavara ning empaatiavõimet, ütlevad teadlased.

 

Sama keelemure on ka Soomes, Islandis jt Euroopa väikeriikides, kus ingliskeelsete  videomängude ja võõrkeelse netisuhtluse pealetung ohustab tõsiselt väiksemaid rahvuskeeli, sest meelitab lapsi suhtlema peamiselt inglise keeles: 

 

«Island loob oma sõnu inglise keele ülemvõimu vastu. Ungari sunnib ka reklaame tõlkima – Soome pole ainus maa, kus kardetakse rahvuskeele kadu. Soome keele toimkond väljendas äsja  tõsist muret soome ja rootsi keele saatuse pärast inglise keele ülemvõimu tõttu. Komitee esimees, professor Jaakko Leino oli Helsingin Sanomate usutluses mures inglise keele suurenevast kasutusest nii tööelus kui ka ülikooli õpetuses» (Pekka Hakala. Helsingin Sanomat, 28.10.2018).

 

Nii Eestis kui ka USAs õpetav professor Rein Taagepera väljendas emakeele muret Maalehe usutluses, mis kandis pealkirja «Terve Eesti on muutunud Välis-Eestiks» vt (Maaleht 1.02.2018).

 

Taagepera võrdlus on ühelt poolt alarmeeriv, teisalt aga eksitav. Esiteks saavad Välis-Eesti perede lapsed oma põhihariduse asukohamaa koolides võõrkeeles, mitte emakeeles nagu Eestis, nii et väliseesti laste võimalik inglise-eesti segakeel pole võrreldav Eesti võimalustega. Teiseks elavad väliseestlased võõrkeelses, mitte eestikeelses keskkonnas, mis teeb Eestis vabatahtlikult omavahel inglise keeles suhtlevate laste probleemi veel valusamaks.

 

Paradoksaalne murdepunkt

 

Kolmas mure: 2019 tähistame emakeelse ülikooli sajandat aastapäeva, aga ometi näeme viimase kümne aasta jooksul mitmete Eesti kõrgkoolide eestikeelsete õppeprogrammide jätkuvat kahanemist, sulgemist ning üleminekut ingliskeelsele õppele. Eesti riik peaks hoolitsema selle eest, et ülikoolide rahaline olukord ei sunniks neid astuma drastilisi samme, mis ohustavad eesti keele tulevikku kõrgharidus- ja teaduskeelena. 

 

Oleme jõudnud vabas Eestis paradoksaalselt murdepunkti, kus meie endi ja meie laste vabatahtlikust keelevalikust sõltub otseselt eesti keele tulevik. Eesti keelt tuleks nii Eesti ühiskonnas kui ka Eesti kooliharidussüsteemis märksa rohkem väärtustada, emakeele tundide

arvu tuleks üldhariduskoolis tõsta, emakeelse ilukirjanduse lugemust suurendada. Armastame eesti keelt! Oleme oma rikka ja haruldase emakeele üle uhked!

 

Viimased inimarengu aruanded ja eesti keele valdkonna arengukava 2018- 2027 näevad küll ette hulga abinõusid eesti keele säilitamiseks ja arendamiseks, aga mis toimub tegelikult?

 

Eestikeelne haridus on praegu inglise keele pihtide vahel nii alt kui ka ülalt: algklasside lapsed eelistavad ingliskeelseid videomänge ja vidinaid, kõrghariduses surutakse aga peale ingliskeelseid kursusi. Tallinna tänavail vilguvad tulikirjas ingliskeelsed reklaamid ja firmanimed, kaubakeskustes rõkkab aga vene keel. 

 

Oleme kuulutanud 2019 aasta pidulikult eesti keele aastaks. Teeme siis selle heaks nii, et Eesti riik ja ühtne eestikeelne koolisüsteem saab ja jääb niisuguseks emakeelseks kindluseks, millele saavad järgmisel sajandil toetuda kõik eestlased ja eesti keele kõnelejad nii kodumaal kui välisriikides.

 

Sirje Kiin

Postimees

14. detsember 2018