Alustan sellest, mis eelmine kord siin mainimata jäi. Meeldetuletuseks: kirjutasin eelmisel korral siin kõiksugu 2019. aastal ees seisvatest tähtpäevadest ja juubelisündmustest. Tänase loo algus toob sellele veel veidi lisa.

 

Käesoleval aasta suvel möödub ka 800 aastat Lindanise lahingust. Tegemist oli 1219. aasta juunis toimunud Liivimaa ristisõja olulise lahinguga, kus revalased ja harjulased ründasid tänase Tallinna kohal maabunud Taani kuninga väge. Pärast meie poole edukat algust saavutasid Taani väed siiski ülekaalu, sundides eesti sõjamehi põgenema. Legendi kohaselt langes ajal, mil Taani kuningas Valdemar II Võitja sõdis eestlastega, Dannebrog (ehk taanlaste lipp) 15 . juunil taevast alla, mille tõttu taanlased lahingu nende arvates ka võitsid.

 

Kuulsa Paju lahingu aastapäev on Vaba Eesti Sõna selle numbri ilmumise ajaks küll juba selja taga. Paju lahing kujutas endast mäletatavasti Vabadussõja ajal 31. jaanuaril 1919 Paju mõisa pärast toimunud lahingut, millega otsustati sõjaliselt olulise Valga linna ja raudteesõlme langemine Eesti vägede kätte. Seda peetakse üheks kangelaslikumaks lahinguks Vabadussõjas, mille k äi g u s Julius Kupe rja n o v aga surmavalt haavata sai. 

 

Muidugi möödub sel suvel ka 150 aastat esimesest üldlaulupeost meie ajaloos. See toimus vahemikus 30. juuni– 2. juuli (vana kalendri järgi 18.–20. juunil) 1869. aastal Tartus. Laulupeo idee algataja, peamine elluviija ja üldjuht oli muidugi Johann Voldemar Jannsen. Teiseks üldjuhiks oli Aleksander Kunile id. Sel lest v õ ttis o sa 4 orkestrit 56 puhkpillimängijaga ja 822 lauljat ehk kokku 872 esinejat. 

 

Kuna eestlased elasid tollal Vene tsaari armust, tuli üldlaulupeo korraldamiseks leida ka põhjendus. Sellest tulenevalt toimus üritus Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 50. aasta juubeli- ja tänulaulupeona. Selle tõttu kujutab käesoleva aasta laulupidu endast midagi natukene isegi veel erilisemat kui tavaliselt, nagu on ka märgata mujal maailmas elavate eestlaste huvist 2019. a. laulu- ja tantsupeo vastu. 

 

Ta v ali sest suure joonelisemal Tart u laul upeo peakontserdil 22. juunil esitavad enam kui 8 500 lauljat mudilastest kuni vanaisadeni Tartu lauluväljakul Arvo Pärdi, Veljo Tormise, Miina Härma jpt loomingut. XXVII üldlaulupidu ja XX tantsupidu toimuvad aga Tallinnas 5.-7. juulini. Olen kuulnud, kuigi seda tuleks üle kontrollida, et Tartu laulupeo pileteid pidi veel saada olema, kitsam võib aga juba olla Tallinnas toimuvate ürituste pääsmetega. Kõige sellega on otsapidi seotud muidugi ka ESTO 2019, mis toimub vahemikus 27. juuni – 03. juuli. XII Ülemaailmsed Eesti Kultuuripäevad "Meie tulevik" leiavad aset Helsingis, Tartus ja Tallinnas. Pidulik avamine toimub 28. juunil Helsingis, kus Toomkirikus toimuvale tseremooniale järgneb Senati väljakul kõlav avakontsert “Aegade sild”. Samal õhtul suunduvad ESTOlased laevaga Tallinnasse. Merel süüakse õhtust ning algab ESTO avapidu, koos tantsu ja muusikaprogrammiga.

 

Esialgsete andmete kohaselt toimub Eestis juba traditsiooniks kujunenud jalgsimatk admiral Johan Pitka mälestuseks tänavu Järvamaal 18. veebruaril. Pole lihtne ühe lausega väljendada kui palju meie rahvas Pitkale võlgu on, sest ilma selle isiku initsiatiivideta poleks me arvatavasti suutnud Vabadussõjas 100 aasta eest end lõplikult vabaks võidelda.

 

Asume nüüd aga juba teisele lainepikkusele. Alustan konstateeringuga, et elame praegu tavalisest veelgi ebamäärasematel aegadel. Ameerika tuleviku suhtes valitseb suhteline teadmatus, seda tähenduses, et 2020 aasta presidendivalimiste võitlus on tasapisi juba hoogu kogumas, ja mitte keegi ei oska surmkindlalt ennustada, kas Donald Trump jääb Valges Majas “sadulasse” veel neljaks aastaks või mitte. Kes teab, milliseks USA välispoliitika Balti riikide suhtes tuleva aastakümne alguses kujuneda võib?

 

Sama võib ütelda ka Euroopa kohta. Kuidas hakkab Suurbritannia välispoliitika välja nägema – seda eriti aga Baltikumi suhtes – pärast aina segasemaks kujuneva Brexiti draama lahenemist? Õnneks tundub olevat suhteliselt palju põhjust arvata, et britid jäävad ustavateks Eesti liitlasteks olenemata sellest, mil viisil Brexit välja kukub. Suurbritannia juhid on viimasel ajal korduvalt toonitanud, et suurim oht nende riigile ei lähtu enam mitte islamiusu maailmajaost, ega ka mitte terroristide püssitorude läbi, vaid Venemaalt. Võib koguni juhtuda, et Briti-Eesti bilateraalsed suhted saavad olema tugevamad pärast Brexitit, kui Euroopa Liitu koos kuuludes, kuid seda vaid juhul, kui leiboristide juht Jeremy Corbyn valitsemise ohjad Londonis enda kätte ei saa. Corbyn on nii Karl Marxi mälestuse, kui ka Vladimir Putini imetleja. Ebamäärased ajad siis jah, nagu sai varem öeldud.

 

Just sellises sogases vees armastab Kreml kalal käia. Äkki on paljud inimesed USAs juba tüdinenud sellest, kuidas USA eriprokurör Robert Muelleri andmete kogumine selle kohta, kas president Trump tegi koostööd Moskvaga või seda ikka ei teinud, pikale venimas on. Ühendriike ja Eestit võrreldes paistab aga selgesti silma, et pisikene Eesti – olles Venemaa otsene naaberriik ja seda pealegi veel Moskva arvates vene “mõjusfääris” – asub palju kardetavamas ohutsoonis, kui seda tuleb USA kohta ütelda. Tundub, et Venemaa on olnud tõesti võimeline mitmes riigis digitaalsete kurjamite abiga valimistulemusi mõjutama. Vene juhtidel on õnnestunud mõne miljoni dollari (või saksa marga) eest lääneriikide kõrgeid poliitikuid ära osta. Putin kui vana agentide värbaja teab, kuidas odava hinna eest maksimaalset tulemust saavutada. Sellised meetodid kuuluvad ju praktiliselt partisani- ehk sissisõja repertuaari.

 

Hea siis, et sotsiaalmeedia hiiglane Facebook oli sunnitud nädalapäevade eest eemaldama 364 lehekülge ja kontot, mis olid seotud koordineeritud Facebooki reeglite rikkumisega. Tolle rikkuja puhul oli tegemist võrgustikuga, mille juured on Venemaal, ja mis tegutses mitmel pool, kaasaarvatud Balti riikides, ning mille eesmärk oli võimendada Kremli meediaagentuuri Rossija Segodnja ning selle alamportaali Sputnik sõnumeid.

 

Me lootsime veel suhteliselt hiljuti – kuni Boriss Jeltsini surmani – et oleme äkki lõpuks pääsenud Venemaa kiusamisest. Tegelikult on heitlusel Ida ja Lääne vahel aga uuesti tõsi taga. 

 

Infosõjas püüab meie vastane, keda tunneme juba ammusest ajast patoloogilise tõeväänajana, luua oma propaganda ümber usutavuse ja autentsuse muljet. Meiesuguste väikeriikide jaoks käib tegelikult jälle võitlus ellujäämise nimel, ja nii tuleb tänulik olla ka iga sellise tagasihoidliku võidu eest, nagu Facebooki loo puhul hiljuti sündis.

 

Jüri Estam