Tarksõna kohaselt on raha maailma isand, seepärast mängib suurt osa ka poliitikas, paneb selle rattad käima. Nõukogude Liidu ideoloogilises maailmavallutussõjas oli esiplaanil intensiivne avalik propaganda, mida toetati salajaste rahavoogudega. Need suunati mitmesuguste kanalite kaudu seltsimeestele vabas maailmas, eriti rahapuudust kannatavatele kommunistlikele parteidele. Kasutati mitmet moodust. Kui nende parteileht Taanis siples võlgades, korraldati korjandus. Nagu võluvitsa abil täitus konto ruttu miljonitega anonüümsetelt annetajatelt. Parteileht kiitis mõttekaaslaste ohvrimeelsust, vaatlejad imestasid nende rikkuse üle.

Kui kord kontrolliti ühe poliitbüroo liikme maksuvõimet, avastati tema šeifis pakkide viisi Lääne-Saksamaa marku. Mees ise kannatas äkilise mälukaotuse all, ei teadnud, kust need pärinesid. Asjatundjate arvates oli saatjaks Ida-Saksamaa, aga kuna pakkidel polnud saatja aadressi, ei saanud seda tõestada. Parteikassa asemel rändas see saadetis riigikassasse. Selline avastus oli aga erandlik, rahavool jätkus ja toimis sujuvalt. Samal ajal eitati loomulikult kategooriliselt rahalist ja muud toetust Moskva poolt.
Nõukogude Liidu kadumisega lakkasid toetused. Parteileht oli sunnitud ilmumise lõpetama, ka kompartei läks hingusele. Osa selle liikmeid püüdis leida uut jalgealust pärast Ungari ülestõusu komparteist lahkunud seltsimeeste asutatud Sotsialistlikus Rahvaparteis. See oli kaua vastuolus Taani suure ja mõjuka sotsiaaldemokraatliku parteiga, kes on tihti olnud juhtiv valitsuspartei, aga koos rohkem keskliini esindava radikaalide parteiga. Nüüd on Taanis kümme aastat võimul olnud parempoolsed, mis tekitab frustratsiooni vasakpoolsete leeris, kes iga hinna eest soovivad taas pehmeid ja heade sissetulekutega ministritaburette. Nii on Sotsialistliku Rahvapartei vasaksotsialistid loobunud mitmest äärmuslikust loosungist ja rakendanud end valimisvankri ette koos sotsiaaldemokraatidega. Majanduskriis nõuab heaoluühiskonna hüvede kärpimist, mida praegune valitsus katsub teha. Loomulikult on populaarsem vasakopositsiooni vastuseis, mis võib nad ka tuua võimule käesoleva aasta valimistel. Seepärast on erilise huvi all need isikud, kes on vasakpoolse valitsuse ministrikandidaadid. Nende hulgas on silmapaistvam majandusministri kandidaat Ole Sohn, kes oli Taani kompartei viimane sekretär – ajavahemikul 1987-1991. Ta tähistas 1989. a koos Honeckeriga DDR-i 40.juubelit ja teda ei mõjutanud Berliini müüri langus samal aastal. Seepärast koondub palju tähelepanu just tema isikule ja talle on esitatud rida küsimusi tema kommunistliku mineviku kohta juhtival kohal. On püüdnud end õigustada ja kõrvale põigelda. Ei kõla usutavana tema väide, et ta polevat teadnud midagi moskvapoolsest rahalisest toetusest. Kuigi Moskva arhiividokumendid näitavad teda raha vastuvõtjana, eitab ta seda. Parteikaaslased, kellel osalt on samuti luukeresid kapis, ei kahtle tema ”aususes”.
Rooma poliitik, kõnemees ja kirjanik Cicero ütles küll, et ajaloo esimene seadus on mitte valet lubada. See pole aga vist varem kehtinud ega kehti ka nüüd, kus valesid eduga kasutatakse võimule pääsemiseks. Taani näitel on natuke sarnasust Savisaare jandiga, mis on meedia poolt põhjalikult läbi hekseldatud. Kommenteerijad jagunevad kahte leeri: ühed peavad Savisaart Eesti Lunastajaks, kes lüüakse risti vastaste poolt, teised panevad talle reeturi sildi. Tema ümber on palju kära, mõni arvab, et selle taga seisab ta ise, äratab kaastunnet – maaslamajat ei tohi ju lüüa! Tal on vägevaid toetajaid, nende hulgas Dmitri Klenski, kes nimetab teda suurimaks Eesti patrioodiks.
Savisaare paksu naha peale ei hakka hästi ükski nool. Kommentaare lugedes meenub filosoof Sören Kierkegaard, kes kord ütles: ”Inimesed pole nähtavasti saanud kõnevõimet mõtete peitmiseks, vaid varjamiseks, et neil polegi mõtteid.” Ka jaapani vanasõna: ”Kui sa usud kõike, mida sa loed, on parem üldse mitte lugeda.”
Savisaar teab, et Kapo ei saa asju ajada meedia kaudu ja kasutab seda ära, saab palju sõna ja esineb süütu lambukesena. Tema parteikaaslaste ”tõekomisjon”, just nagu Orwelli tõeministeeriumi sünnitis, jõudis ootuspärasele tulemusele, aga soovitab siiski kohtulahendust, nagu ka mõned juhtivad seltsimehed. Kas erakonna või Tallinna vürstiriigi ”tõekomisjon” on pädevam kui Kapo?
Pole kriminaalkuritegu rahalist abi küsida, aga miks tehti seda nii otseselt? See seltskond on võib-olla nii ülbe, et ei hooligi varjamisest? Eespool on näidatud, kuidas sellised ülekanded toimivad salajaselt, keerulisi teid mööda, nende taga seisvad organid ja isikud jäävad anonüümseks. Ja miks takistas Kapo vastuvõtmist, mis ju oleks hoopis tugevam tõend? Seda takistades käitub Kapo kaudselt Savisaare kaitsjana, aga pole vist oodata tänu? Ajakirjandus laseb end tihti naeruväärsetest demagoogilistest võtetest eksiteele viia, oletuste rägastikus vilksatab harva veenva analüüsi katseid.

Vello Helk