Mulle kirjutas sõber ühest USA osariigist ja küsis: “Jüri, millist nõu sa annad? Ma p o le ainus Eesti k o dani k siinpool kandis, kes tahaks sinult olu k o r rahi n n angut saada, mis puutub osalemisesse eelseisvates Eesti valimistes”.

 

Priit Hõbemägi soovitused KUKU raad io Keskpäevatunni saates: leia enese jaoks oma valimisringkonnas see partei, mis sulle kõige paremini sobib (või see, mis sulle kõige vähem  närvidele käib) ja leia tolle erakonna nimekirjas üles isik, keda sa kõige ro h kem usaldad . Ehk see, mis pärast elimineerimisprotsessi sõelale jääb, ongi see , millega leppida t uleb. Või kui hästi läks, mille üle rõõmustada saab. 

 

Konkreetne val imisnõu siis: kui tahad toetada üht eestivastast, vasakpoolset ja küllaltki saamatut, kuid samas oma hinge Kre mlile müünud seltskonda , anna h ääl Eestimaa Ühendatud

Vasakparteile.

 

Lahjemal kujul saab sama minu arvates ütelda ka nn Keskerakonna (KE) kohta , selle erinevusega, et KE on Vasakparteist palju efektiivsemalt organiseeritud ja Keski eesotsas on üks suur mõnus turske eestlasest peaminister, keda mõned koguni karismaatiliseks peavad. Eestit praegu sisuliselt valitsev Keskerakond on vaid 10-15 % ulatuses eestlaste lemmik. See mis saab, kui KE peaks peamiselt Eestis elavate (putinistid kaasaarvatud) venelaste toel oma käe riigitüürile neljaks aastaks jälle asetama, ei tarvitse ilus tul la, tasuta b ussi sõit või mitte. “Keskil” on kaelas tohutud võlad. Kui KE oleks firma ja mitte erakond, oleks ta juba ammu pankrotis. Kas on mõistlik lasta korruptiivse kuulsusega erakonna tegelased riigieelarvele ja rahapumpadele uuesti ligi?

 

Sotsiaaldemokraatlik erakond on osalt samuti, kuid siiski vähem silmatorkavalt Eestis elavate venelaste, ja iga aastaga aina markantsemalt vasa k u le ka ldu ole v erakond. Kui oled USA demokraatliku partei vasakpoolse tiiva pooldaja, oled leidnud enda jaoks SDE näol sobiva kodu oma häälele. 

 

Või kui sulle meeldivad Bernie Sandersi ja veelgi “progressiivsemad” seisukohad USAs, siis kuulud äkki Eesti 200 leeri. Ise näen E200 juhis Kristina Kallases ohtu eestlusele ja võimu järele janunevat isikut, kelle suur visioon tundub peaaegu patoloogiline olevat. Mõte, et keegi kirjutaks nö “pika plaani” Eesti jaoks oleks muidu sümpaatne tähenduses, et eesti poliitikute enamus mõtleb ette vaid mõni kuu või paremal juhul paar aastat. Kuid kui plaan ise on vähemalt osas punktides ebaterve (Kallase vastased väidavad, et tema – suur integreerimise ekspert – tahab luua Eestis uue hübriidinimese, kes pole ei venelane ega eestlane, vaid nende kahe segu), siis on selle kontseptsiooni väljamõtlejad ise surnud ega vastuta enam 100 a. pärast, mil plaan teoks saab. E200 võtab mõned hääled muidugi sotsidelt ja Keskerakonnalt ära. 

 

Vabaerakond (VE), Eestimaa Rohelised ja Elurikkuse Erakond (EE) on maailmavaatelises mõttes omavahel mingis ulatuses sugulased. Anna hääl EE poolt, kui sa ei ole Rail Balticust sellisel kujul vaimustatud ega poolda põlismetsade lageraiet. Sümpaatne EE ja VE puhul on rõhk, mida nad asetavad sellele, et Eesti ei koosne üksnes megalopolis Tallinnast. Poliitiline otsustamine 

peaks asuma igale kodanikule võimalikult lähedal, tema enda kodupaigas. Nende kolme puhul on aga tegemist suhteliselt nõrkade ja mitte just kõige paremini juhitud erakondadega, kes jäävad seekord arvatavasti üksnes opositsioonis eesti elule mõju avaldama. Rohelised võibolla isegi Riigikogusiseselt. 

 

Rohelistes võib näha kõige naistesõbralikumat parteid, mitte et teised erakonnad oleksid süstemaatiliselt naiste vastu. Eesti Konservatiivne Rahvapartei EKRE kipub olema paljude meeste valik.

 

Erakond Isamaa on – EKRE poolt survestatuna – muutunud jälle isamaalisemaks ja vähendanud respublikaanide mõju oma ridades. Minu jaoks isiklikult pole ERSPst ja Isamaast asja küll päriselt kunagi saanud. Üksikud isikud nagu Tarmo “Kojamees” Kruusimäe, kes ei poolda Vene-Eesti piirilepingut, annavad lootust. Tublid – üldiselt – on Urmas Reinsalu, kes mängib omaette liigas ja erakonna juht Helir-Valdor Seeder, kui Seeder suudaks vaid omaenda vaateid Isamaa ridades paremini maksma panna.

 

EKRE kutsub esile segaseid tundeid. Tunnen kultuslike kalduvustega perekonda Helmesid selle partei eesotsas liigagi hästi. EKRE esineb TVs pidevalt mitte niivõrd patriootlike, kui riigieelarvet lõhki ajada lubavate müügimehelike loosungitega stiilis “vali meid, siis läheb su elu rahalises mõttes paremaks”. Minu nõu: kui tahad erakonda, mis seisab kindlasti vallina immigratsiooni vastu ja suurendab kaitseeelarvet, siis vali EKRE. Kahjuks saab Eesti siis enesele ühe tugeva, kuid veidi natsionaalsotsialismi järgi lõhnava partei kaela. Mida teha, kui osa erakonna lubadusest on õiged ja selle valimisnimekirjaga on lõpuks liitunud paar suhteliselt tubli inimest viimasel ajal, kuid ometi tekitab see partei sinus teatud kõhedustunnet?

 

Nende valimiste suured küsimused on: a) kas Kesk ja Reform löövad seljad jälle kokku, ja b) kas EKRE saavutab hea tulemuse ja pääseb valitsusse või jäetakse ta külma kätte? Tädi Maali ja paljud teised eestlastest maasoolad näevad EKREs ainsat päästerõngast. Siinkirjutajale pole RE ja KE paarisrakmes oleku kombinatsioonid igatahes varem küll kunagi meeldinud. Reformierakond hoiab Keskerakonna kõige hullemaid kalduvusi sel juhul vähemalt vaos.

 

“Leib ja tsirkus” lubadused on tänavu väga moes, ja neid lubab enesele pisut-pisut isegi globalistliku vaba turu lipulaev Reformierakond (RE). Kui oled valija, kes pooldab ettevõtlust ja liberaalsust euroopalikus tähenduses, anna hääl reformikatele. RE juht Kaja Kallas on end aga suhteliselt nõrgana näidanud valimistele eelnenud, talle suhteliselt lühikeseks jäänud perioodil.

 

Tuleb nõustuda Priit Pulleritsiga (Postimehes, 09.01): meedias pole siiani sisulisi debatte toimunudki. Nii vaieldakse eutanaasia lubamise või mittelubamise üle, mis võib küll olla oluline, kuid mitte primaarne. Ilmselt suurendavad parteid Eestis tehtavaid kaitsekulutusi, kuid ei tea, kust selleks JA pensionitõusudeks raha leitakse.

 

2019. a. üldvalimiste “teemade teema” keerleb tegelikult selle ümber, kas aeg on küps, et eesti koolid läheksid  nüüd lõpuks ometi nö maast madalast eesti keelele üle. Venemaa tipptegelased Putin ja Lavrov võivad ju jõuliselt selle vastu olla, et eesti haridussüsteem toetuks edaspidi valdavalt eesti keelele, Eestis lükkavad aga vastava initsiatiivi vedurit ennekõige Reformierakond, EKRE ja Isamaa. Äkki annab ka see viimane vihje Eestist eemal elavale valijale pisut mõtlemisainet.

 

Jüri Estam